Kuulduste kohaselt paiknes Pidulas keskajal 1240. aastal rajatud pidalitõbiste varjupaik, mis olla andnud kohale ka nime. Mõisa (saksa k Piddul) rajas sinna 16. sajandi lõpul Joachim Sträcke. 17. sajandist kuni 1772. aastani kuulus mõis von Stackelbergidele, edaspidi kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli ta aga von Tollide aadliperekonna omanduses. Mõisa viimane omanik oli Bernhard von Toll.

Mõisa ühekorruseline, saaremaalikult lihtsas barokkstiilis kivist peahoone on ehitatud üsna pea pärast Põhjasõda, arvatavasti 1728. aastal. Kahele sambale toetuv portikus ning parempoolne tiibhoone pärinevad 19. sajandist. Hoone ühes ruumis on barokne maalitud talalagi. Alates 1970. aastast tühjalt seinud ja lagunenud hoone on viimased aastad eraomanduses, mil on alustatud selle korrastamise ja restaureerimisega. 2004-05 avastati ja avati sellega seoses ka peahoone alused keldrid, mis olid vahepeal täis aetud. Keldrid on arvatavasti praegusest hoonest vanemad, võides pärineda isegi keskajast. Täiendav teave: http://www.pidula.com/.

Säilinud on ka mitmeid kõrvalhooneid, sh neljatahuliste kivist sammastega ait. Mõisa pargis paikneb Pidula muinaslinnus, mille vallide profiile on muinsushuvilised mõisaomanikud von Tollid küll vast veidi ümber vorminud.

Mõisast kolm kilomeetrit edelas, Pidula oja ääres paikneb 1809. aastal ehitatud mõisa vesiveski. Kahekorruselise arhailise hoone esimene korrus on kivist, teine korrus aga puidust. Vesiveski paisul asub Pidula kalakasvatus, mis pakub peale kalapüügi võimaluse ka majutust.

Ajaloolise jaotuse järgi Saaremaale Kihelkonna kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Saaremaale Kihelkonna valla territooriumile.