Varaseimad teated Reola mõisast (saksa k Rewold) pärinevad 1522. aastast, mil mõis kuulus von Stackelbergidele. Hiljem oli mõis nii von Zoegede kui ka von Taubede omanduses. 19. sajandil kuulus mõis pikalt von Cancrinidele. 20. sajandi algul omandas mõisasüdame Friedrich Hübbe, kellelt mõis maareformiga 1919. aastal ka riigistati.

Maalilise künka tipus asuvas mõisassüdames oli arvukas ja esinduslik 18.-19. sajandist pärinev hoonestus, sh 18. sajandi lõpu üliluksuslik hilisbarokne kahekorruseline peahoone, mida kaunistas lopsakas dekoor. 1919. aasta riigistamise järel jagati mõisasüda kolme uusomaniku (asuniku) vahel, kes ei leidnud mõisahoonetele - eriti peahoonele - rakendust. 1926. aastal lammutati pool hoonest ja müüdi ehitusmaterjaliks, järgnevatel aastatel aga ka säilinud osa. Mõned ahjud viidi toona lammutatavast hoonest arvatavasti Suure-Kambja mõisa, mis toimis koolimajana.

Praegu mõisapargi serval pilkupüüdev heimatstiilis hoone (mida on vahel ekslikult peahooneks peetud) on püstitatud arvatavasti asunike poolt 1920ndatel aastatel, võib-olla mõne mõisa-aegse kõrvalhoone põhjal. Ajalooline peahoone asus sellest paarkümmend meetrit edela pool.

Ajaloolise jaotuse järgi Tartumaale Kambja kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Tartumaale Ülenurme valla territooriumile.