Saulepi

Ajalugu

Esimene teadaolev mõisa omanik on olnud Rootsi riigitegelane Gustav Axellsson Baner (1547-1600), kellele kuulusid Varbla, Virtsu ja Saulepi alad. Peale Gustavi hukkamist Linköppingi veresauna järel läksid valdused üle rittmeister Karsten Schadele. Gustav II Adolf tagastas mõisad Baneride perekonnale.

Põhjasõja ajal -1698a.- andis Karl XII Varbla kandi mõisad Magnus Johann v. Nasackinile Ingerimaal kaotatud valduste eest. 1796 a.puhkes pärandijagamise tüli Reinhold Magnus v. Nasackini ja tema noorema venna Adam Gustavi vahel ja sellega seoses kaotasid nad Saulepi mõisa, mille Paul I riigistas oma ukaasiga.

1859.a. müüs Eestimaa riigivarade ringkonnavalitsus Saulepi mõisa Eestimaa Rüütelkonnale. 1864a. sai Saulepi mõisa omanikuks krahv Friedrich Johannes Stenbock-Fermor. 1877a. omandas mõisa Nikolai Reter Waldfried von Rass. 1894a. müüdi mõis Harry Normannile, kes oli Pärnu kaupmehe poeg.

1919.a. riigistas mõisa Eesti Vabariik. Perekond Normann elas peahoones fiktiivselt kuni 1939a., mil suundusid juhi kutsel Saksamaale. Harryl oli kokku lepitud naabertalu omanikuga vahetada majad, millega viimane ka nõus oli. 1939.a., enne lahkumist, müüs ta oma vara avalikul oksjonil.

Mõisas peeti hollandi ja idafriisi karja, tal oli oma meierei ja auruga töötav jahuveski, sindlimasin ja lubjaahi. Mõisal oli 12 küla ja suured metsavaldused.

Harry Normann oli EW ajal aktiivne kaitseliitlane, kes ostis kohalikule Kaitseliidu üksusele vintpüssid ja kohalikud mäletavad teda veel tänaseni hea sõnaga. Tema lapselapsed on külastanud Saulepit korduvalt.

Nõukogude ajal on hoone olnud kasutusel eluruumidena, rahvamajana ja perioodi lõpus kuulus EKP KK kirjasusele, kasutatud puhkemajana.

Maja paremale küljele lisati 70-ndatel tuhaplokkidest krohvitud nn kinoputka. Uue vabariigi ajal on olnud mitmeid omanikke, kellest keegi pole siiani olnud huvitatud häärberi korras hoidmidest, varastatud on saali ahi, vaheuksi, aknaid, põrandalaudu ja viimati on kadunud ka trepi käsipuu.

Peahoone

Seisukord Säilinud

Mõisa härrastemaja on ühekordne kahekorruselise keskosaga historistlik puitehitis mõõtmetega 21*10 meetrit. Maja võlu seisneb selle lihtsuses. Maakivist vundamendi peale on laotud tellisvöö ( nn Tõstamaa kollane tellis). Rõhtpalkidest ehitis on olnud kaetud laia (15 cm) laudisega, mida liigendab akendest allpool vertikaalne ehislõikega laudis. Säilinud lihtne tahveldisega ja sokusarvhingedega peauks asub hoone keskosast paremale nihutatuna. Kaitseks ilmastiku mõjude eest on olnud ukse kohal kaunistustega plekkatus. Esimese korruse kõikide akende ees on olnud luugid, millest üks on säilinud koos kogu lukustusmehanismiga. Ühtegi originaalakent ei ole säilinud. Maja tagaküljel oli küllaltki suu r- 4*7 m.- veranda, mis on hävinud. Hoone vasakpoolsel küljel on väikesemõõtmeline viilkatusega ehitis - teenijate sissepääs. Algselt on see olnud lihtne puitseintega ehitis, hiljem on see arvatavasti peale lagunemist asendatud kummalise vahvvärk ehitisega. Majal on algselt olnud sindelkatus, 1960-ndatel sileeterniitkatus. Hiljem on see asendatud lainelise eterniidiga. Katuse ääred on olnud kaunistatud saelõikedekooriga ja kaunid sarikaotsad on veel praegultki nähtavad. Endistest krohvitud korstnspitsidest on üks säilinud, teine - parempoolne - on asendatud silikaattellistest pitsi vastu.

Hoone palkosa on säilinud suuremalt jaolt rahuldavalt, ainult vasakpoolse külje nurk, mis on merepoole, on osaliselt hävinud. Puuduvad ka samal küljel otsaviilu voodrilauad, mille tõttu on veekahjustused ka selle lähedal oleval vahelael ja aknaalustel palkidel. Akende all olevad palgiread on esifassaadi teisel korrusel kohati mädanenud. 1980ndatel oli väike elektriliinist tingitud tulekahju hoone esiküljel, aga kahjustused on ainult pindmised. Maja esikülje väljaehitise katuse ääres on läbijooks, mis on tugevalt kahjustanud saali peal asuvat vahelage. Üldiselt on katuse konstruktsioonide olukord samuti rahuldav. Vundament on kohati lagunenud ja tellisvöö veelaua puudusel murenenud.

Maja interjöörid on pidevate vandaalitsemiste tõttu tugevalt kahjustatud. I korrusel asub 9 ruumi ja 2 koridori kõrgusega 3 m. Toad on seestpoolt lubikrohviga krohvitud ja tapeeditud. Saali seintel on näha mahakoorunud tapeetide all maalinguid. Puuduvad kõik aknad ja saali ning veranda vaheline paarisuks. Kuigi tubade vaheuksed - lihtsad kahe tahvliga puituksed - on säilinud, on neid tugevalt lõhutud ja eemaldatud kõik käepidemed ja lukud, purustatud tahveldisi. Kõige halvem on olukord saali laega ja põrandaga, samuti on saalist lammutatud pottahi. Kolmandas toas on pottahi säilinud, kuigi on eemaldatud metallosad. Osadel tubadel on põrandalauad eemaldatud. Ka teenijate koridori lagi on vee läbijooksu tõttu kahjustatud. Sahvrist pääseks maja all olevasse keldrisse, kuid see on nii prügi täis veetud, et sinna pääsemine ja keldri seisukorra hindamine on võimatu. Teisele korrusele on pääs mööda lidtsakujulist treppi, mis asub koridoris kohe peaukse kõrvalt ja on hästi säilinud.

II korrusel on 4 tuba kõrgusega 2,2 m. Igas toas on olnud ümara ristlõikega pottahi, millest kaks on lammutatud. Säilinud on kaks vaheust - omapärased sooniliste ülatahvlitega.

Kogu hoones leiduvad detailid – maja välisseinad, katuse tarindid, peauks, trepp, vaheuksed, aknaluuk koos manustega, siseseinte krohv koos maalingute ja tapeetidega, säilinud ahjud, säilinud põrandalauad, on väärtuslikud, sest kogu häärber on endisele Lõuna-Läänemaale iseloomulik.

Omanike lood