Rannamõisa mõisat (saksa k Strandhof) on esmamainitud 1589. aastal, mil ta omanikuks oli Hans von Wrangell. 17. sajandil kuulus mõis algul von Uexküllidele, hiljem sai temast Harku mõisa kõrvalmõis. 19. sajandi algul oli mõis von Budbergide omanduses. Kui 1857. aastal ostis mõisa tollane omanik Otto von Budberg naabruses asunud Muraste mõisa, lõpetati Rannamõisa arendamine ning esinduslikuks elupaigaks kujunes edaspidi Muraste. Juriidiliselt oli asi muide vastupidi - Muraste oli Rannamõisa kõrvalmõis. Alates 1880. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli Rannamõisa (koos Murastega) von Weymarnide aadliperekonna omanduses.

Mõisa peahoone oli väiksemapoolne ühekorruseline kiviehitis 19. sajandi algusest. Hoone lammutati 1970ndate aastate alguses, praegu on samasse paika ehitatud esinduslik villa. Säilinud on mõned osaliselt ümber ehitatud kõrvalhooned peahoonest lääne pool, mis on kasutusel kaitsevägede laona. Peahoone ümbrus on jaotatud väikesteks suvilakruntideks, alles ja praeguseni aimatav on vaid 200 meetri pikkune sissesõiduallee Habersti-Keila-Joa maanteelt.

Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Keila kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Harku valla territooriumile.