Keskajast pärinevat Seli (saksa k Sellie) mõisat on esmamainitud 1474. aastal, mil ta kuulus Pirita kloostrile. Hiljem oli mõis von Tiesenhausenite, von Wrangellide, von Uexküllide ja von Rosenite aadlisuguvõsade valduses. 1720. aastal läks mõis von Rosenite kätte. 1781. aastal omandas mõisa Johann von Stenbock. Alates 1831. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis taas von Tiesenhausenitele.

Mõisa peahoone on ehitatud mitmes järgus 18.-19. sajandil. Enamik hoonest oli tollal ühekorruseline. 1905. aastal hoone põletati ning taastati veidi muudetud kujul. Tollal lisati hoone fassaadile kolme akna laiune kahekorruseline keskosa koos lameda kolmnurkfrontooniga.

Võõrandamisjärgselt asutati mõisahoones tuberkuloosisanatoorium. Praegu asub mõisas Vabadusvõitlejate Tervisekeskus. Hoonet on 20. sajandil mitmeid kordi ümber ehitatud, mille käigus on muutunud hoone täiskahekorruseliseks. Ühekorruseliseks on jäänud vaid vasakpoolne tiibehitis.

Mõisast on säilinud ka arvukalt kõrvalhooneid. Hulk dekooririkkaid klassitsistlikke kõrvalhooneid asub peahoone esise väljaku äärtes. Kõigi nende fassaadi keskosa kaunistab keeruka kaunistusega kolmnurkfrontoon. Hästi on säilinud tall-tõllakuur ja valitsejamaja, ait on kahjuks varemeis. Majandushooned (sh kõrge telliskorstnaga viinavabrik) asuvad peahoonest põhja pool.

Peahoone taga paikneb avar park, mida ümbritseb kõrge piidemüür. Pargis on säilinud ümara põhiplaaniga klassitsistlik aiatempel, mis on restaureeritud 2000. aastal.

Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Juuru kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Raplamaale Juuru valla territooriumile.