Jõgeva mõis (saksa k Laisholm) on asutatud 16. sajandi lõpul. Alates 1750test aastatest kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Manteuffelite aadliperekonnale.

Mõis sai oma nime tänu asukohale Pedja jõe saarel. Mõisa peahoone on katusekorrusega keskmise suurusega kiviehitis. Poolkelpkatusega hoone on algsel kujul püstitatud arvatavasti 19. sajandi esimesel poolel, kuigi ta võib olla ka vanem. Tollal oli hoone fassaadil kolme akna laiune pealeehitis teise korruse näol. 19. sajandi teisel poolel lisati hoonele juurdeehitusi: vasakusse otsa ehitati veranda ning ette kahekorruseline osa, mis varjas fassaadi keskosa. Sellisena on hoone säilinud tänini. Alles on ka mitmeid kõrvalhooneid, sh veskihoone ning suured lauda- ja tallikompleksid.

Võõrandamisjärgselt alustas mõisas tegevust sordiaretusjaam. Sellest välja kasvanud Jõgeva Sordiaretuse Instituut kasutab suurt osa mõisahooneid praeguseni. Mõisa hoonete vahele ja lähedusse on 20. sajandil püstitatud arvukalt uusehitisi, millega mõisasüda on muutunud suureks maa-asulaks.

Jõgeva linn paikneb mõisast 2 kilomeetrit lõunas. Linn ei tekkinud mitte mõisa juurde, vaid Mustveele ja Jõhvi suunduva maantee ja raudtee ristumispaika, kuhu Tapa-Tartu raudtee ehitamisel 1876 tehti raudteejaam, millele kandus üle mõisa nimi. Linn hakkas tekkima jaama juurde.

Ajaloolise jaotuse järgi Tartumaale Laiuse kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Jõgevamaale Jõgeva valla territooriumile.