Uue-Harmi mõis (saksa k Neu-Harm) eraldati Vana-Harmi mõisast 1646. aastal. Mõisa esimesteks omanikeks olid Loded. 17. sajandi lõpul kuulus mõis lühikest aega veel Zoegedele ning von Wrangellidele. Põhjasõja järgselt sai 1710 mõisa valdajaks Berend Otto von Taube.

1743. aastal omandas mõisa Otto Reinhold Zoege von Manteuffel. Zoege von Mannteuffelite aadliperekonna kätte jäi mõis ligi pooleteiseks sajandiks. Mõisasüda ehitati esinduslikult välja 19. sajandi algul Peter Zoege von Manteuffeli ajal tollal valitsenud klassistsistlikus stiilis.

Tollal püstitati mõisa ühekorruseline poolkelpkatusega kivist peahoone. Hoone fassaadinurki kaunistasid kaks eenduvat sõõrjat tüsedat tornehitist. Hoone on dateeritud ta parempoolsesse otsa müüritud kiviga, mis kannab aastaarvu 1809 ning nime Peter Zoege von Manteuffel.

Teisele poole peahoone esist avarat auringi ehitati üksteise otsas paiknevad ait ja tall-tõllakuur, mis asetsesid peahoone suhtes sümmeetriliselt. Aida ja tall-tõllakuuri vahelt viidi läbi lühike sihitee, mis oli suunatud täpselt peahoone keskteljele. Mõlemale nimetatud kõrvalhoonele ehitati kaunis klassitsistlik portaal, mis koosnes mõlemal pool kaarjat ava paiknevast paarissambast ning kolmnurkfrontoonist. Ülejäänud kõrvalhooned rajati peahoonest peamiselt lääne poole.

1882. sai mõisa omanikuks Pauline von Maydell, kellelt ta 1885. aastal siirdus Elisabeth von Hippiuse kätesse. 1911. sai mõisa omanikuks varem Vana-Harmi mõisa omandanud Natalie von Hoyningen-Huene, kellelt mõis 1919. aastal ka võõrandati.

Võõrandamisjärgselt kolis mõisahoonesse kool. 1932. aastal ehitati peahoone kooli tarbeks tundmatuseni ümber - kaheksatahulised tornid lammutati ning hoonele tehti laia vintskapiga viilkatus. Harmi põhikool tegutseb hoones tänini; 20. sajandi teisel poolel lisati parempoolsele otsale kooli tarbeks väike tiibehitis.

Ait ja tall-tõllakuur siirdusid 1920tel aastatel erinevate asundustalude valdusse ning ehitati põhjalikult ümber. Mõlemad hooned kaotasid ka oma kaunid portikused. Ilus kaugvaade peahoonest nimetatud hooneteni varjati aurigi keskele istutatud kuusehekiga. Tollal kadus ka nende hoonete vahelt kulgenud mõisa sihitee. Säilinud on ka mitmeid teisi kõrvalhooneid, osalt küll ümber ehitatud kujul ja osalt varemetena.

Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Kose kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Kose valla territooriumile.