Abja mõisast (saksa k Abia) on varasemaid teateid 1582. aastast. 17. sajandil kuulus mõis von Fersenitele, peale Põhjasõda oli ta aga Carl Magnus von Posse valduses. 1780tel aastatel omandasid mõisa von Stackelbergid, kelle kätte ta jäi kuni 1919.aasta võõrandamiseni. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Charles von Stackelberg.

Mõisasüda asub praegusest Abja alevikust kilomeetrike kirdes, kõrge veeru serval. Esinduslikult ehitati ta välja 18. sajandi teisel poolel Friedrich Adolph von Stackelbergi ajal.

1780tel aastatel kerkis mõisa murdkelpkatusega ühekorruseline hilisbarokne peahoone, mis paiknes tagaküljega veeru poole, tekitades maalilisi vaateid. Selle vastu teisele poole auringi püstitati ühele joonele kaaristuga ait ja tall-tõllakuur. Nende vahelt kulges sissesõidutee, mis kujundati enam kui kolme kilomeetri pikkuseks sihiteeks, millelt avanes mõisasüdamele kauneid kaugvaateid. Majandushooned paiknesid enamikus sajakonna meetri kaugusel loodes, järsu veeru all. 19. sajandi lõpul lisati peahoone parempoolsesse otsa täiskahekorruseline historitsistlik juurdeehitus.

Võõrandamisjärgselt kolis mõisahoonesse kodumajanduskool, Teise maailmasõja järgselt aga lastekodu. Lastekodu tarbeks ehitati hoone vanem osa 1950tel aastatel kahekorruseliseks. Taastatud Eesti Vabariigis tegutses hoones pikalt piirivalvekordon. Peahoone vastas paiknev kaunis kaaristuga ait on säilinud, samas kui ta paariliseks olnud tall-tõllakuur on hävinud.

Kaasajal on mõis eraomanduses.

Ajaloolise jaotuse järgi Pärnumaale Halliste kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Viljandimaale Abja valla territooriumile.