Alatskivi mõisat (saksa k Allatzkiwwi) on esmamainitud 1601. aastal. 1628. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa oma sekretärile Johan Adler Salviusele. Tema käest siirdus mõis 1642. aastal Hans Dettermann Cronmanni omandusse. 1753. aastal ostis mõisa Otto Heinrich von Stackelberg.

1870. aastal läks mõis kaasavarana von Nolckenite aadliperekonna omandusse, mil mõisasüdant hakati senisest esinduslikumas stiilis välja ehitama. Kuna Arved non Nolcken oli Shotimaa reisilt naasnuna vaimustunud sealsest arhitektuurist, eriti aga Balmorali kuningalossist, otsustas ta Alatskivil püstitada Balmorali koopia. Tulevase lossi projekti koostas Arved von Nolcken ise, kes juhtis muuhulgas ka ehitustöid. Tegelikult kopeerib Alatskivi Balmorali lossi kujunduselemente, mitte aga planeeringut - Balmoral on Alatskivist tunduvalt suurem.

Historitsistlik loss sai 1885. aastal viie aasta ehitustöö tulemusena valmis. Hoone parempoolne osa on kahe-, vasakpoolne osa aga ühekorruseline. Peasissekäigu ees asub sakmeliste tornikestega altaan (sammasrõdu) ning parempoolsel nurgal kaheksatahuline torn. Vasakul fassaadinurgal ning parempoolsel taganurgal on terava kiivriga ümartornid. Siseruumides ulatub vestibüül (saal) inglaslikult läbi kahe korruse, olles varustatud inglise stiilis kamina ja ahju, samuti rõduga.

Peahoone esise väljaku lääneküljel paiknes suletud sisehooviga majandusõu koos tall-tõllakuuri ja aidaga. Oma kahe tömpja nurgatorniga meenutas ta väikest linnust. Algselt kaaristuga hoone on meieni säilinud ümber ehitatud kujul. Mõisahoonet ümbritseb avar park, mille suursugusust võimendab selle laskumine hoone taga terrassidena allapoole kuni suure paistiigini. Säilinud on ka punastest tellistest stiilne väravatorn, mis on suunatud otse peahoone keskteljele. Teine sarnane väravaehitis paiknes auhoovi lääneküljel, peahoone ja tallikompleksi vahel, kuid see pole meie päevini säilinud.

Suur osa kõrvalhooneid asus rühmadena peahoone lähemas ja kaugemas ümbruses - kokku oli neid väga palju. Suurem majandushoonete kogum asetses peahoonest 400 meetri kaugusel läänes Tartu-Kodavere tee ääres - valitsejamaja, laudad, sepikoda, töölistemajad, vesiveski jms. Seal asetses enne praeguse lossi ehitamist arvatavasti ka varasem mõisakeskus - arvatakse, et hilisem valitsejamaja (praegune vallamaja) oli varasem peahoone.

Mõisa viinavabrik ja tellisetehas asetsesid pargist põhja pool teisel pool paistiiki (muinasaegse linnamäe läheduses). Samast paigast ida pool (teisel pool Kodaverre suunduvat teed) asub ka Alatskivi kirik (ehitatud mitmes järgus 18.-19. sajandil).

Tartu-Kodavere maanteelt viis mõisasüdamesse 800 meetri pikkune alleena kujundatud sihitee, mis viis väravatorni läbides peahoone keskteljele.

1919. aasta võõrandamise järel on mõisa peahoone kasutusel olnud nii koolimajana, piirivalvekordonina kui ka sovhoosikeskusena. Säilinud on ka enamik kõrvalhooneid (osalt küll ümber ehitatuna ja osalt varemetena), park ning allee. Sissesõiduallee ei ulatu kaasajal, tõsi küll, enam Tartu maanteele välja, nagu mõisaajal.

Praegu kuulub loss Alatskivi vallale. Lossi majandab valla poolt asutatud sihtasutus. Loss on restaureeritud. Täiendav teave http://www.alatskiviloss.ee/, loss@alatskivi.ee, tel 745 3816, 528 6598

Ajaloolise jaotuse järgi Tartumaale Kodavere kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Tartumaale Alatskivi valla territooriumile.