Kukruse mõisat (saksa k Kuckers) on esmamainitud 1453. aastal. 19. sajandil kuulus mõis von Tollide aadliperekonnale, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa viimane omanik oli Hermann von Toll.

Mõisa peahoone on ehitatud mitmes osas. Ühekorruseline barokne kiviehitis püstitati arvatavasti 18. sajandi teisel poolel. 19. sajandi algul pikendati seda eenduvate tiibade lisamisega, andes hoonele klassitsistliku ilme. Sama sajandi lõpul ehitati vasak tiib kahekorruseliseks. Restaureerimise käigus on leitud ja avatud mõisahoonest väljuv maa-alune võlvitud käik, mille rajamisaeg ja otstarve on seni teadmata.

Mõisahoone restaureeriti 2009-10, mille järel ta avati Kukruse Polaarmõisa nime all muuseumina. Täiendav teave: http://www.kukrusemois.ee/, info@kukrusemois.ee,336 9812 ja 5305 9902.

Kukruse mõisast on pärit maailmakuulus polaaruurija Eduard von Toll (1858-1902), kellelt pärinevad Põhja-Siberi esimesed põhjalikud geoloogilised ja klimaatilised uurimused. Samuti oli tal oluline roll põhja-meretee võimalikkuse uurimisel. Eduard von Toll hukkus järjekordse Põhja-Jäämere ekspeditsiooni ajal 1902. aastal, mil ta otsis müütilist Sannikovi maad. Talle on püstitatud laevakujuline graniidist mälestussammas perekonnakalmistule mõisast lõunas. Sinna suundub peahoone kesketeljelt ühe kilomeetri pikkune lehiseallee.

Kukruse mõisa lähikond on esimesi paiku, kus hakati kaevandama põlevkivi, mis ulatus seal osaliselt maapinnale. Esimese väikese põlevkivikaevanduse rajas Kukruse mõis 1870tel aastatel; tööstuslikult hakati seda kaevandama Esimese maailmasõja ajal 1916. aastal, mil valitses kütusekriis. Kukruse mõisast on oma nime saanud nii kukersiit kui ka kukermiit.

Ajaloolise jaotuse järgi Virumaale Jõhvi kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Ida-Virumaale Kohtla valla territooriumile.