Poolteist kilomeetrit enne merre suubumist on Keila jõel võimas juga. Selle lähikonda tekkis Meremõisa nime kandev mõis juba 16. sajandi algul, kuid ta esinduslik väljaehitamine algas alles 1830tel aastatel, kui mõisa omanikuks sai Alexander von Benckendorff. 1856. aastal siirdus mõis abielusidemete kaudu vürst Volkonskite perekonna kätte. Mõisa viimane omanik enne võõrandamist 1919. aastal oli vürst Grigori Volkonski.

Enne mõisa siirdumist von Benckendorffide kätte olid kahekorruselise Meremõisa peahoone müürid juba küll valminud, kuid Benckendorffid otsustasid oma mõisa rajada veidi eemale joa vahetusse lähedusse, jättes Meremõisa müürid romantilisteks varemeteks keset metsaparki. Juba keskajal asus Keila-Joal veskikoht, mis oli 17. sajandil saanud mõisa staatuse joast pärineva nime Schloß Fall all. Eesti keeles tunti sama kohta Keila jõe joa või lihtsalt Keila-Joa nime all. Meremõisa muutus sellega faktiliselt Keila-Joa mõisapargi osaks, jäädes õiguslikus staatuses siiski Keila-Joa kõrvalmõisaks.

Uue mõisahoone projekti tellis Alexander von Benckendorff Peterburi arhitektilt Hans (Andrei) Stackenschneiderilt. Hoone püstitati joa kõrvale jõe paremkaldale, tagaküljega vastu jõge.

1833. aastal valmis Keila-Joal Eesti üks varasemaid ja stiilsemaid neogooti stiilis mõisahooneid. Kahekorruselist lameda katusega hoonet iseloomustavad tiheda raamijaotusega teravkaaraknad ning tagakülje nurgas asuv sakmelise rinnatisega torn. Fassaadi ilmestavad eenduvad külgrisaliidid, millest kummaski asub sissepääs. Uste kohal on kaunid pitsilised malmist varikatused. Tagakülje vasakpoolne osa on tugevalt eenduv ning selle teine korrus oli kujundatud lahtise pitsilise rõduna.

Peahoonele orienteeriti ka suurejooneline kõrvalhoonete kompleks. Rannamõisa-Laulasmaa-Klooga teelt tehti mõisasüdamesse 400 meetri pikkune sihitee, mis suundus otse peahoone keskteljele. Enne jõudmist peahoone esisele auringile ääristasid sihiteed sisehooviga talli- ja aidakompleksid. Nimetatud hooned olid kujundatud ümarate nurgatornidega ning sakmeliste rinnatistega, meenutades paljus keskaegseid kindlustusi. Tornide otsas paiknesid algselt kahurid. Talli ja karjakastelli vahele, sihitee keskele püstitati väike väravahoone koos kaunite malmpostidega.

Ülejäänud kõrvalhooned paiknesid peahoonest nii põhja kui lõuna pool. Mainimist väärivad haritorniga köögihoone joa kõrval, neogooti stiilis kesk- ja otsaehitistega kasvuhoone ning keeruka viilukompositsiooniga külalistemaja. Väikest linnust meenutav sepikoda püstitati peahoonest 350 meetri kaugusele lõunasse jõe kaldale.

Üle jõe püstitati kaarjas malmsild ning teisele poole jõge rajati avar metsapark. Selle tagumisse ossa jäid valmimata Meremõisa peahoone müürid romantiliste varemetena.

Võõrandamisjärgselt kuulus mõisakompleks 1920-30tel aastatel Eesti Vabariigi Välisministeeriumile. Teise maailmasõja järel kolis sinna aga Nõukogude sõjaväeosa, kes lahkus sealt alles 1990te algul. Meie päevini on säilinud nii peahoone kui ka enamik kõrvalhooneid. Mõisahoone põhjalikud restaureerimistööd lõppesid 2015. aastal, taastati algne väliskuju ja interjöörid.

Maaliline juga koos kauni metsapargiga on muutunud armastatud väljasõidukohaks. Kunagise malmsilla asemel asub tavaline rippsild. Peahoone ning joa vahel paiknev köögihoone on kaasajal koos väikese maatükiga eravalduses, mistõttu joa külastajad ei pääse kahjuks otse mööda ajaloolist teed joa juurest peahoone juurde ning vastupidi.

Mõisakompleksist idas, mõisa ja Rannamõisa-Laulasmaa-Klooga maantee vahel paikneb Nõukogude sõjaväe poolt rajatud elamurajoon. Selle suur osa hooneid on orienteeritud mõisa sihiteele, olles kaunile mõisale teravaks kontrastiks.

2010. aasta kevadsuvel müüdi mõis erakätesse. Mõisa omanikuks on National Heritage Foundation OÜ ning täpsemat teavet leiab lehelt http://www.schlossfall.com/. Hetkel on käimas mõisakompleksi põhjalikud restaureerimistööd.

Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Keila kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Keila valla territooriumile.