Mõisahäärber ehk peahoone oli ühes tüüpses era- ehk rüütlimõisas tavaliselt mõisa dominandiks, mis püüti paigutada ümbritsevale maastikule sobivaimasse paika, reeglina kas väheldase künka otsa või veerja koha peale. Kogu ülejäänud kompleks oli tavaliselt planeeritud peahoone asukoha järgi kujundatud selle järgi. Mõisahoone paiknes tavaliselt nii, et tal olid eristatavad hoovi- ja pargipool ehk siis esi- ja tagakülg.

Hoone esiküljel asus tavaliselt ta peasissepääs, mille ees oli auring: mõnekümne kuni saja meetrise läbimõõduga ringtee. Vaatamata ringtee toredusele ja stiilsusele oli ringteel tegelikult vägagi praktiline otstarve — ta võimaldas tõllaga sõita mõisa peahoone trepi ette nii, et sealt sai ära sõita teist haru pidi. Erinevalt kaasaja autodest ei olnud mitmehobusetõllaga praktiliselt võimalik ju "tagurdada", — liikuda sai ainult edaspidi.

Mõisaesise ringi külgedel ehk mõisa esiküljel asetsesid tavaliselt kaks tähtsaimat majandushoonet: ait ning tall-tõllakuur. Väga sageli, kuigi mitte alati, paiknesid nimetatud hooned peahoone suhtes sümmeetriliselt ning olid fassaadide osas üksteisega sarnased. Aidas hoiti mõisa kui majapidamisüksuse tähtsaimat saadust — vilja. Tall-tõllakuuris asusid seevastu mõisaomaniku liiklusvahendid — tõllad ja saanid —, samuti sõiduhobused.

Aida ning tall-tõllakuuri läheduses ehk siis peahoone suhtes esikülje pool paiknesid tihti ta teised kõrvalhooned: valitsejamaja, töölistemaja, laudad, meierei jne. Hooned, kus kasutati lahtist tuld - rehi, sepipada ja sageli ka viljakuivati — asetsesid tuleohutuse tõttu tihti ka eemal, kuigi kuivati oli sageli ka aidaga kokku ehitatud. Rikkamates ning suuremate majapidamistena kasutatavates mõisates oli sageli kokku 10-20 mitmesuguse funktsiooniga hoonet.

Kui mõisahoone esiküljel domineeris majanduslik pool — hooned läbisegi teedega, sekka ka pargipuid jms, siis hoone tagaküljel paiknes tavaliselt suur mõisapark. Majandushooneid seal reeglina ei olnud; ainsateks ehitisteks olid seal sammastega aia- ja pargipaviljonid, lehtlad, tiigid ühes sildadega jms. Kui mõisahoone ringi poole avanev sissepääs oli kujundatud tavaliselt piduliku välisukse või portikusena, siis pargi poole avanesid tavaliselt laiad trepid, terrassid, rõdud ja verandad. Kui maastik lubas, paigutati hoone nii, et hoone tagakülg avaneks lõunasse või mingisse muusse päikesepoolsesse suunda.

18. sajandil eelistati mõisates nn regulaar- ehk prantsuse stiilis parke. Nendes on nii maastik kunstlike terrasside näol, teedevõrk kui ka puude paigutus rangelt geomeetriline, järgides mõisa peahoone kesktelge (Väätsa ja Loodi mõisad). 19. sajandil eelistati rohkem vabaplaneeringuga inglise tüüpi parke; väga tihti laiendati tollal vanu regulaarparke vabaplaneeringu põhimõtete kohaselt.

Kogu mõisakompleks — nii majandus- kui ka pargipool oli tavaliselt aiaga ümbritsetud: paljudes kohtades olid nendeks ca meetrikõrgused piirdemüürid, paljudes aga ka kaunid puitaiad. Lisaks oli aia või piirdemüüriga tavaliselt omavahel eraldatud ka peahoone esi- ehk majanduskülg ning hoone taga asuvast pargipiirkond. Varasematel sajanditel oli see hädavajalik metsloomade pääsu piiramiseks mõisahoovile, hiljem aga mõisakompleksi eraldamiseks ümbritsevast alast, kasvõi soovimatute külaliste eest.

Kohtadesse, kus mõisa suunduv tee läbis aia või piirdemüüri — tavaliselt peahoone vastu teisele poole ringi — rajati värav. Lihtsamal juhul oli tegemist veidi kaunistatud väravapostidega, mitmetel juhtudel rajati sinna aga lausa spetsiaalseid väravahooneid (nt Kolga ja Võhmuta mõisates) või suurejoonelisi väravatornegi (nt Sagadi, Sutlema ja Alatskivi mõisates).

Enamik Eesti mõisaid ei saanud läbi ka elava veeta. Mõisaid püüti paigutada paikadesse, mis oleksid jõe või järve kaldal — sel juhul rajati mõisa peahoone tagaküljega (pargipoolega) vastu jõge või järve, mis tihti üles paisutati või mida muul moel kunstlikult muudeti. Kui seda ei olnud võimalik teha,siis püüti tihti jõed kunstlike sängide ja ühespaisutatud tiikide abil mõisapargist läbi juhtida. Kui ka see oli raske, rajati mõisaparkidesse siiski võimaluse korral kunstlikke tiike. Praktiliselt mitte ükski esinduslikumatest mõisatest ei olnud ilma veesilmata — vahel rajati viimased majandushoonete vahele ja mõisaesise ringi keskelegi.

Mõisasüdame üldisse, peahoonele suunatud planeeringusse lülitati tihti ka teed. Vägagi sageli õgvendati mõisasüdamesse viivaid teid sirgeteks sihiteedeks, mis viisid täpselt mõisahoone keskteljele või mõisaesisele ringile. Sageli oli sellisest sihiteest kujundatud mõisaallee ehk puiestee. Võimsaim selline süsteem oli välja arendatud Järvakandi mõisas, kus peahoone keskteljele suundus kolm üle 2 km pikkust teed 30-kraadiste nurkade all ning keskmise teega risti olev sihitee oli 9,5 km pikk. Kaasajaks on, tõsi küll, paljud mõisaesisele ringile koondatud maanteed saanud mõisatele saatuslikuks — teede õgvendamise käigus on hooned lihtsalt lammutatud (nt Kärgulas ja Vaabinas Võrumaal). Ning nt Habajal on üks mõisaesise ringi haru muutunud maanteeks: mõisate rajamise ajal transiitliiklust praktiliselt ei olnud, aga hiljem on see tekkinud.

Ülaltoodud mõisakompleksi lahendus oli Eesti mõisates massiline ja tüüpiline ning seda vaatamata omaniku jõukusastmele — rikkas ja suures mõisas oli see kõik lihtsalt esinduslikum ja suursugusem, väiksemas mõisas tagasihoidlikum ja pisem. Muidugi oli ka väga palju erandeid toodud reeglitest: nt park võib paikneda hoopis mõisahoone küljel (Väätsa ja Lohu mõisad) või ei ole üldse rajatud märkimisväärset parki. Samuti võivad majandushooned paikneda peahoone tagaküljel (Einmanni mõis) või on koguni peahoonega kokku ehitatud (Hulja mõis), samuti mitme eraldaiseisva, sageli hiljem ehitatud kompleksina. Üsna mitmes mõisas paikneb ka mitu eri aegade peahoonet eraldi ringidega (Kumna, Ridala khk Uuemõisa, Vihula ja Tähtvere mõisad).