Väätsa mõisa (saksa k Waetz) asutas tõenäoliselt 1620-30ndatel aastatel Magnus von Nierothi poolt.Ümbruskonna maad olid talle 20. juunil 1621. aastal läänistatud Rootsi kuninga Gustav II Adolfi poolt.

Von Nierothide kätte jäi mõis kuni 1686. aastani, mil Anna Elisabeth von Nieroth pantis mõisa Klaus Johann von Baranoffile, kes hiljem selle ka päriseks ostis. Von Baranoffide aadliperekonnaga jäi mõis seotuks ligi kaheks sajandiks.

Millalgi 18. sajandil (või juba 17. sajandi lõpus)ehitati mõisasüda arvatavasti esimest korda esinduslikumana välja.Tollal rajati mõisa sümmeetriline erinevatel kõrgustel asuvate terrassidega esinduslik barokkpark (nn prantsuse park), mille ühes otsas asus arvatavasti tollane mõisa peahoone (praeguseni säilinud keldrikünka kohal), teises otsas aga ringikujuline saarega tiik. Vanast mõisahoonest on uude hoonesse üleviiduna säilinud üks siseuks.

Uus varaklassitsistlik peahoone püstitati mõisa 1796-1800. Kõrgel soklil paiknevat hoonet iseloomustavad ümarad tagasiastega välisnurgad ning hammaslõikelised karniisid, keskrisaliitidel on nii esi- kui ka tagaküljel kolmnurkfrontoonid. Tagakülje keskosas asunud ruumiu kaunistavad joonia pilastrid nii sise- kui ka välisküljel. Eriti kaunis on hoone stiilne klassitsistlik saal.

Ümarnurkade põhjal on arvatud, et Väätsa mõisahoone võis olla projekteeritud Tartu arhitekti J.B. Waltheri poolt, kes muuhulgas on projekteerinud ka Liigvalla ja Varangu mõisahooned. Samas on see vaid oletus, mitte aga kindel fakt. On ka oletatud, et praegune peahoone on ümber ehitatud varasemast ehitisest, kuid arvatavasti ehitati klassitsistlik hoone siiski ühekorraga - vanem peahoone asetses vast siiski keldriküngaste kohal, kuhu on suunatud ka barokkpark.

Omapärane on peahoone paigutus - kui tavaliselt on Eesti (balti) mõisates peahoone taga park, siis Väätsal on peahoone tagakülg suunatud Türile kulgeva tee poole - tee ümbrusse ja teisele poole teed jõe äärde laienes park alles 19. sajandi teisel poolel. Sellist lahendust kohtab veel vaid paaris kohas - näiteks Lohul, Seljal ja Väike-Kongutal.

Lisaks peahoonele kerkis mõisa erinevatel aegadel ka mitmeid kõrvalhooneid. Väätsal paiknesid need erandlikult hajali ning ei olnud orienteeritrud ei peahoone ega selle esise väljaku järgi. Peahoonega üheaegseks võib lugeda ümarnurkadega laudahoonet mõisapargist lõunas (säilinud muudetud kujul). Seda lubavad oletada peahoonega sarnased ümarnurgad, mis on Eesti mõisaarhitektuuris majandushoonel muide ainulaadsed.

Tõenäoliselt 19. sajandi esimesel poolel on püstitatud ait ning tall-tõllakuur - neid mõlemat iseloomustasid kaaraknad (tallil säilinud tänini, aidal mitte) ning aita nelja sambaga taandega katusealune fassaadil. Praeguseks on mõlemad nimetatud hoonetest tugevalt ümber ehitatud.

Ülejäänud tollal püstitatud hooned on praeguseks hävinud. Neist tuleks mainida nt praeguste eramute kohal Ülejõel paiknenud hollandi stiilis tuulikut ning mõisasüdamest kilomeetri jagu läänes põldude keskel, praeguse asundustalu kohal asunud pikka rehehoonet.

4. mail 1870. aastal ostis mõisa Karl Johann von Seydlitz. Sellega algas mõisas von Seydlitzide omandusperiood, mis kestis kuni 1919. aasta riigistamiseni. Sel ajal täienes mõisakompleks mõningate historitsistlike ehitistega. Üks esinduslikumaid nendest oli mõisapargist kagus asunud viinavabrik, mis on praeguseks aga hävinud. Säilinud (kuigi muudetud kujul) on aga stiilne karjakompleks, millesse liideti juba sama sajandi alguses püstitatud ümarnurkadega laudahoone. Sellele lisati lõunaküljele teine maakivist hoone, ning kaunid kaarväravatega piirdemüürid. Sellega seoses tekkis stiilne sisehooviga kompleks. Muudeti ka vanema laudahoone aknaid.

Mõis riigistati 1919. aastal Johann Anton von Seydlitzilt. 1925. aastal kolis peahoonesse kohalik kool, mis tegutseb seal täninigi. Hoonele on 1970ndatel aastatel kooli tarbeks liidetud kolmekorruseline juurdeehitus, mis varjab ära osa algsest fassaadist. Ka algne välisuks ega kunagine mõisaesine ring ei ole enam kasutatavad. Stiilne fassaad oli tegelikult juba rikutud varem - selle vasakpoolsesse otsa (praeguse uue koolihoone kohale) oli lisatud kahe kaaraknaga juurdeehitus. Tõenäoliselt lisati see juurdeehitis sinna juba von Seidlitzide omandusajal 19. sajandi lõpul.

Mõisahoone on praeguseks kolmes järgus restaureeritud. Esmalt taastati algne kivikatus, 2002. aastal aga kaunis klassitsistlik mõisasaal, kus kooli ajastul lammutatud kolmest sambast taastati küll vaid üks - keskmised sambad jäeti ehitamata. Kolmas ja kõige põhjalikum restaureerimine võeti Norra Kuningriigi abirahadega ette 2010-11, mille käigus restaureeriti kogu ülejäänud hoone. Algsele lähedaselt taastati fassaadid (likvideeriti hilisem pritskrohv), vahepeal hoonele ette pandud plastaknad asendati algsele lähedaste puitakendega. Tagakülje keskosale lisati väike rõdu. Interjöörides likvideertiti vahepeal põhikorrusele lisatud keskkoridor, mis oli tükeldanud mitmed algsed saalruumid, samuti taastati ruumide anfilaadlahendus. Mitmetes põhikorruse ruumides puhastati välja ja osaliselt ka restaureeriti friisi- ja laemaalinguid.

Restaureeritud mõisahoonet kasutatakse lisaks kooli vajadustele ka mitmete pidulike koosviibimiste, konverentside jm ürituste korraldamiseks. Kontakt: tel. 5662 6135, e-post mois@vaatsa.ee

Ülejäänud mõisakompleksist on säilinud suur osa barokkpargist, sh ka eri kõrgusel asuvad terrassid ja saarega tiik. Vanast peahoonest on säilinud küngas ning mõned osalt prahti täis keldriruumid. Säilinud kõrvalhooned on kõik vähemal või suuremal määral ümber ehitatud. Ka mõisa park rekonstrueeriti ja korrastati 2010-11, tiigil asuvale saarele ehitati nende tööde käigus kab sild ja klassitsistlik pargipaviljon.

Mõisa ait ehitati 1920-30ndatel aastatel ringi meiereiks, millena ta tegutses kuni 1960ndate aastateni. Tollal tugevalt muudetud akna- ja ukseavadega ning mitmete juurdeehitustega on hoone säilinud tänini. Kunagisest neljast sambast fassaadil on säilinud kolm. Kaugvaateid hoone fassaadile varjavad täpselt selle ette 1920-30ndatel aastatel püstitatud asundustalu ehitised.

Mõisa laudakompleks on kolhoosiajal ümber ehitatud ladudeks. Seoses sellega lammutati 1960ndatel aastatel maanteepoolne kaunis kaarvärav, kuna selle ava oli veokite jaoks liiga kitsas. Teine sarnane historitsistlik väravaehitis hoovi lääneküljel on õnneks küll säilinud, kuid avaneb praegu laoplatsile ning on üldsusele halvasti vaadeldav. Mõisapargi ning jõe vahel asunud puidust L-kujulisest valitsejamajast on säilinud lühem tiib - hoone pikem, jõega paralleelne tiib on lammutatud.

Mõisa tall-tõllakuur rekonstrueeriti 1980ndatel aastatel võõrastemajaks. Sellega seoses muudeti osalt hoone välimust, samas säilisid aga algsed kaaraknad, mis aidal kadusid juba 1920-30ndatel. Kaasajal tegutseb hoones võõrastemaja Vana Tall. Täiendav teave: http://www.hot.ee/kylalistemaja/, tel. 389 2301, 53 411 290.

Ajaloolise jaotuse järgi Järvamaale Türi kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Järvamaale Väätsa valla territooriumile.