1840tel aastatel hakkas klassitsismile tasapisi lisanduma teiste stiilide elemente ning aniikeeskujudest enam detailides täpselt kinni ei peetud. Sisse tuli nt kaarmotiiv. Seda ajajärku nimetatakse hilisklassitsismiks, mis sillutas teed historitsismile, kus on omane stiilide üsna vaba segunemine. Kui veel 19. sajandi teisel poolel ja lõpul ehitati klassitsismi reeglite kohaselt, siis seda on nimetatud järelklassitsismiks. Järelklassitsism läks 1900. aasta paiku vaikselt üle neoklassitsismiks (mil klassitsism oli juba jõudnud teise ringiga neostiilide hulka historitsismiajastul).

Järgnevas on toodud nimekirjad meieni paremini säilinud selle stiili tüüpilistest mõisahoonetest.

Parimad kõrgklassitsismi näited: Saku, Riisipere, Kernu, Kirna, Kolga, Raikküla, Udriku, Aaspere, Hõreda, Pirgu, Vohnja, Uhtna, Massu, Härgla, Räpina, Penijõe, Lihula, Kasti, Triigi (Harjumaal), Putkaste (Hiiumaal), Kurisoo, Tori (Järva maakonnas), Orina (hiljem osalt ümber ehit.) Võhmuta mõisa väravahoone, Käravete mõisa ait.

Parim säilinud puitklassitsismi näide: Einmanni; samas stiilis on veel Räägu, Riguldi, Kehra (hiljem osalt muudetud), ja Uue-Varbla

Ilmekaimaid hilisklassitsistlikke mõisahooneid: Mädapea, Ontika, Suure-Kõpu, Kuremaa, Sauga (varemeis), Palivere, Vana-Võidu (kaks viimast ehitatud hiljem ümber täiskahekorruseliseks), Paju, Järvakandi mõisa matusekabel.

Järelklassitsisitlikke mõisahooneid (19. sajandi teine pool, lõpp ja hiljemgi): Pagari, Järlepa (peale 1905.a. põlemise järgset taastamist) Raadi mõisa väravaehitus.