Eesti barokkstiilile on iseloomulikud liigendatud seina- ja katusepinnad, nt eenduvad fsaaaadi kesk- ja külgosad, murdkelpkatused jms. Barokiajal olid levinud väikeste ruutudega aknad (suuri klaase ei osatud veel valada), puithoonetel püstine laudvooder, kõrged ja järsud katused. Sageli olid katused kujundatud poolkelpkatusena, et anda lakatubadele ja/või pööningule valgust. Hoone interjöörides domineerisid tumedad toonid ning maalitud seinad ja talalaed (säilinud Albu mõisahoone vestibüülis).

Väga palju barokkstiilis hooneid olid planeeringult keskse mantelkorstnaga vanabalti häärberid, kuid alates 17. sajandist levisid palju ka kahekorruselised paleelaadsed hooned; neist varaseim säilinud on 1660ndatel aastatel ehitatud Maardu mõisahoone.

Järgnevas on toodud nimekirjad meie päevini säilinud selle ajastu ilmekamatest hoonetest.

Vanabalti planeeringuga barokseid puithooneid: Riidaja, Vana-Harmi, Habaja, Keskvere, Väike-Lähtru (säilinud ümber ehitatult ja osaliselt) Suure-Rõude, Loodi, Käru vana peahoone, Tori (Pärnu maakonnas).

17. sajandi paleelikud barokkhooned: Maardu, Palmse, Aa (kaks viimast osalt ümber ehitatud), Kloostri (varemeis) Vihula mõisa nn. vanahäärber (hilisem valitsejamaja) ja arvatavasti ka Tuudi.

18. sajandi paleelikud stiilipuhtaimad barokkhooned: Ahja, Luua (hiljem ümber ehit.) Hiiu-Suuremõisa, Ohtu, Kõo, Õisu (fassaad osalt hiljem muudetud), Maidla (Virumaal), Sargvere, Ääsmäe, Saue (kaks viimast osalt juba varaklassitsismi ilmngutega), Päärdu (ehitusaasta järgi oma stiili hiliseim).