Riidaja mõisast (saksa k Morsel Podrigel) pärinevad varaseimad teated 1562. aastast. Alates 16. sajandist kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Strykide suguvõsale. Viimane võõrandamiseelne omanik oli mõisas Friedrich von Stryk.

Mõisasüda on esinduslikuna välja ehitatud suures osas 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi algul. 1762. aastal valmis mõisas pikk ning lihtne barokne puidust peahoone. Riidaja mõisahoone on kaasajal üks paremini säilinud barokseid puidust mõisahooneid Eestis. Hoone teeb ainulaadseks ta pikkus - kui tavaliselt paiknes tolle ajastu hoonetest üks või kaks mantelkorstnat, siis Riidajal on neid olnud tervelt kolm tükki. Kaasajal ei ole kõik korstnad küll täiskõrguses säilinud, küll aga lae kõrguseni.

Hoones on säilinud on mitmeid rokokoo-lõikelisi siseuksi ning samas stiilis välisuks (kaasajal asendatud küll koopiaga). Mõisa saali üks ots on kujundatud kahe sambaga, millel on kaunid joonia stiilis puidust kapiteelid. Alles on ka mitmeid barokkvormides aknasepiseid, mis sarnanevad paljus Luua mõisa sepistega.

Võõrandamisjärgselt on peahoones olnud nii kool kui ka majandikeskus. Kaasajal paikneb hoone ühes otsas raamatukogu. Säilinud on ka mitmeid kõrvalhooneid, sh algkujul kaks kaunist aita, mis ääristavad peahoone esist väljakut. Ühel aitadest on vahvärkviilud, mis olid mõnisada aastat tagasti Eesti arhitektuuripildis tavalised, kuid kaasajal on säilinud vaid üksikutes kohtades.

Mõisast pool kilomeetrit idas paikneb von Strykide perekonnakalmistu koos 19. sajandi teisel poolel ehitatud tellistest neogooti stiilis matusekabeliga. Vahepeal varemetes olnud kabel taastati von Strykide suguvõsa algatusel ning pühitseti 2001. aastal kohalikku piirkonda teenivaks toimivaks kirikuks.

Ajaloolise jaotuse järgi Viljandimaale Helme kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Valgamaale Põdrala valla territooriumile.