Mõisa territoorium jagunes omakorda mõisamaaks (mida kasutati mõisa kui majapidamise tarbeks) ning talumaadeks, mida harisid mõisale kuuluvad talupojad. Kui 19. sajandi keskel hakati mõisate poolt talusid päriseks müüma, puudutas see reeglina mõisale kuuluvaid talumaid - mõisamaa jäi siiski mõisa omandusse ja harida. Tõsi küll, alates 19. sajandi lõpust jagati nii mitmedki mõisad kas osaliselt või täies mahus taludeks, millega mõisamajapidamine likvideeriti sageli täiesti.

Kui me kaasajal kasutame mingi paiga aadressina maakonna, valla ning küla/aleviku nime, siis kuni 1910ndate aastateni kasutati paikkondade aadressina kihelkonna ja mõisa nimetamist. Kui jutt puudutas talurahvast, mainiti tavaliselt lisaks maha ka küla nimi ja vahel ka talu nimi.

Ühe mõisakompleksi ümber on tihti raske kindlat piiri tõmmata, sest mitmed selle hooned/rajatised asetsesid tavaliselt eemal. Tuleohu tõttu püstitati tavaliselt eemale sepikoda, viljakuivati ning rehi, veidi mõisasüdamest väljas asetsesid ka vesi- ja tuuleveskid. Kui need hooned asetsevad mõisasüdame lähedal, loetakse need tihti siiski mõisasüdame osaks. Mõisasüdame (mõisakeskuse) osaks loetakse tihti ka magasiaita. Seal hoiti valla viljatagavara, kuid vastavalt seadusele lasus mõisaomanikul selle hoone ehitamise ja korrashoidmise kohustus.

Tihti kuulus ühele mõisamajapidamisele mitu mõisakompleksi ehk mõisasüdant. Kui neil kõigil oli õiguslikult mõisate staatus (st ühele omanikule kuulus mitu mõisat), saabki rääkida mitmest mõisast. Sel juhul kasutas mõisapere oma elamiseks üht (tavaliselt kõige esinduslikumat) mõisat ning ülejäänud olid selle kõrvalmõisateks.

Sageli aga püstitati mõisakeskusest eemale iseseisvaid hoonetekomplekse ka siis, kui neil iseseisva mõisa staatust ei olnud ning õiguslikult oli tegemist ühe mõisaga. Selliseid hooneterühmi tavatsetakse nimetada karjamõisateks - seal asusid tavaliselt mõningad karjalaudad, töölistemajad ning sageli ka küünid/rehed. Ka eraldiseisev tööstusettevõte võis moodustada karjamõisa. Kui säärane hoonetekompleks asetseb peamõisale suhteliselt lähedal, siis on vahel mõningates allikates neid nimetatud karjamõisaks, vahel aga mitte. Selline on nt Järvakandi mõisa tuuliku ümbrus ning Kaliküla mõisa vesi- ja tuuleveski ümbrus koos möldri majaga.

Omaette maastikujunduslikeks objektideks võib pidada ka mõisaomanike kalmistuid. Vahel harva paiknesid need peahoone läheduses pargi tagaosas (Vigalas, Kuristal Võnnu khk), kuid sageli asusid nad mõisasüdamest mõnestsajast meetrist kuni mitme kilomeetrini eemal mingis looduskaunis kohas. Sel juhul rajati sinnagi esinduslikke sihiteid ja alleesid, muudeti kalmistuna kasutatava künka looduslikku kuju, rajati pargid jms (nt Kukrusel, Velisel, Rutikveres jm). Vahel oli mõisaomanike kalmistu lihtsalt väike surnuaed, tihti asus seal aga mõisaomanike matusekabel, mis väikese kuid stiilse sakraalehitisena oli sageli ümbruskonna pilgupüüdjaks. Kabeliehitise all asusid tavaliselt matmiseks kasutatud võlvitud hauakambrid.

Rääkides mõisalikust maastikust, mõeldaksegi tavaliselt mõisa kui maastikukujunduslikku objekti, mille moodustavad kõik mainitud asjad üheskoos.

Kaasajal samastataksegi just mõisa peahoone tihti mõisaga, mis ei ole päris õige. Mõnedes mõisates oli näiteks pea- ehk eluhoone kõrvalhoonetega võrreldes hoopiski tagasihoidlikum ehitis (Toril, Karksis, Veltsal jm). Ka enamikes karja- ja kõrvalmõisates, kus pearõhk oli pandud majandustegevusele, oli peahoone (sel juhul siis mõisatööliste või -ametnike elamu) kõrvalhoonetega võrreldes palju tagasihoidlikum (nt Kalikülas, Koiksel jm).

Osa mõisasüdameid ja nende osi on kaasajal sattunud omanike/valdajate kätte, kes väärtustavad seda mõisana ning seda vastavalt ka nimetavad. Vahel on neil õnnestunud oma kätte saada kas kogu või vähemalt valdav enamik mõisasüdamest, tihti aga mitte. Seepärast võib kaasajal end mõisaks nimetav üksus olla oma olemuse ja maatüki suuruse osas seinast seina.

On juhuseid, kus ühtede omanike käes on kogu mõisasüda ning vahel ka seda ümbritsevad maad kümnete ja sadade hektarite ulatuses. Sellised mõisad tegelevad tihti lisaks mõisasüdame arendamisele ka põllumajandusliku tootmisega (nt Kalvi ja Oidremaa). Samas on aga ka palju juhuseid, kus mõisa praegusele omanikule/arendajale kuulub ainult peahoone koos selle aluse maalapikesega ning näiteks lähedal asuvad kõrvalhooned ja peahoone esise tagumine osagi on teiste omanike käes (nt Lehola, Kostivere). Mõnes kohas on seetõttu taraga tükeldatud koguni peahoone esine auring (Suure-Lähtru).

Ehk siis - kaasajal end mõisaks nimetajad kasutavad tihtipeale kõiki eeltoodud viit mõistet läbisegi. Nendel juhtudel on mõistlik rääkida kaasaegsest mõisast ning kasutada eeltoodud viit mõistet ajaloolises mõttes oma rollides edasi. Väga sageli seda aga ei tehta.