Rutikvere mõis (saksa k Ruttigfer) pärineb keskajast, esmateated mõisa olemasolust pärinevad 1514. aastast. Alates 1660test aastatest kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli mõis von Pistohlkorside aadliperekonna omanduses.

Esinduslik kahekorruseline varaklassitsistlik peahoone püstitati mõisa 1790tel aastatel. Kelpkatusega hoonele oli iseloomulik tagaküljel paiknenud poolkaarja põhiplaaniga juurdeehitis, mis ulatus läbi kahe korruse. Eesti mõisaarhitektuuris ainulaadne on aga Rutikvere mõisa aida paigutus - peahoonega risti paiknev väike ehitis on peahoonega ühendatud kaarja vaheosaga. Nii vaheosa kui ka aita kaunistavad arvukad kaaravad.

Peahoonele lisandus arvukalt kõrvalhooneid. Neist esinduslikum oli peahoonest paarsada meetrit lõunas Põltsamaa jõel asunud veskiveski, mis on mõningatel andmetel ehitatud 1616. aastal.

Mõisasüdamest 3 kilomeetri kaugusel idas Kütimäel paikneb mõisaomanike von Pistohlkorside perekonnakalmistu arvukate kaunite ristide ning neogooti stiilis matusekabeliga. Ka kalmistu värav on kujundatud kaunis neogooti stiilis. Mõisast Kütimäele (ja sealt edasi Pajusi suunas) kulgenud tee on kujundatud pooleteise kilomeetri pikkuse sirge sihiteena, mis on suunatud täpselt peahoone keskteljele. Sihitee hõlmab ka Põltsamaa jõe silla, mis on maanteesillaks täninigi.

Võõrandamisjärgselt paiknes mõisahoones kohalik kool. Peale 1954. aasta tulekahju on hoone varemeis, sellest on säilinud vaid müürid. Mõisahoone varemed on eravalduses, 2004. aastal on müüre osaliselt lammutatud. Hävinud on ka suur osa kõrvalhooneid, kaunis vesiveski on varemeis. See-eest on tippkorras Kütimäel asuv von Pistohlkorside kalmistu koos hauatähiste, kabeli ja väravaehitisega, olles Eesti üks paremas korras olevaid aadlikalmistuid. Lisaks mõisaomanikele on 20. sajandil maetud sinna ka muid inimesi.