Alates 13. sajandist von Uexküllidele läänistatud Vigala ümbrusse rajati kaks vasallilinnust - üks Kivi-Vigalasse, teise seitse kilomeetrit kirde poole Velisele. Velise mõisat (saksa k Schloß Felx) on esmamainitud 1264. aastal, mistõttu sealne Uxelite (von Uexküllide) asustuskeskus võib olla Kivi-Vigalast vanemgi. 19. sajandil oli mõis pikalt von Wetter-Rosenthalide, hiljem aga von Maydellide valduses. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandmist oli Bodgan von Maydell.

Velise vasallilinnus ehk kindlustatud mõisahoone püstitati looduslikult hästi kaitstud kohta - lõuna pool asuvatest soodest alguse saav Aravere oja teeb looga ümber loodusliku kõrgendiku. Täiendava kraavi kaevamisega sai selle kõrgendiku ümbritseda igast küljest veetõkete ehk vallikraavidega, mis on osalt tänini säilinud.

On arvatud, et Velise vasallilinnus on Vigalaga ühevanune või veidi vanemgi; seega rajatud 14. sajandil. Ka väliselt olid Velise ja Vigala linnused üksteisega sarnased, kujutades endast suurendatud tornlinnust, mille külje pikkus oli (Vigala linnuse mõõtmeid arvestades) üle 20 meetri. Tõenäoliselt täiendas nimetatud pealinnust veel kivist eeslinnus ja/või pihttara, mis hõlmas tõenäoliselt kogu vesitõkkega ümbritsetud kõrgendikku.

Linnuse põletasid Liivi sõjas 1560. aasta septembris maha Vene väed. Hiljem linnust enam ei taastatud ning see jäi varemetesse. 19. sajandi algul rekonstrueeriti varemed klassitsistlikuks mõisa peahooneks, kasutades ära tervemad müürid. Kuna püstitatud mõisahoone asus künka veerul, siis oli ta esiküljelt ühekorruseline, tagant aga kahekorruseline. Hoone põletati 1905. aasta ülestõusu ajal; selle varemed lammutati 1920-30tel aastatel ehitusmaterjaliks. Praegu viitab nii vasallilinnuse kui ka hilisema mõisa peahoone asukohale vaid suures pargis asuv madal küngas, mille tipus paikneb linnuse mälestuskivi. Ümber ehitatuna on säilinud mõned mõisa kõrvalhooned.

Mõisasüdamest pooleteise kilomeetri jagu loodes asuvad poolekilomeetrilise vahega nii von Wetter-Rosenthalide kui ka von Maydellide perekonnakalmistud koos kabelitega, teine teisel pool Velise jõge. Von Maydellide matusekabel pärineb 19. sajandi lõpust ning on üsnagi terve. Vaid kabeli gooti teravkaarportaal ning selles asunud barokne nikerduks (mis pärinesid Tallinna vanalinnast) on sealt välja murtud, paiknedes Tallinna linnamuuseumi kogudes. 1820ndatel aastatel püstitatud von Wetter-Rosenthalide kabel on aga varemeis.

Mõlemat matusepaika omavahel algselt ühendanud otsetee ei ole kaasajal kasutatav puuduva silla tõttu. Von Maydellide matusepaiga lähedalt kulges kuni 19. sajandi keskpaigani läbi Tallinn-Pärnu maantee, mis alles sama sajandi lõpupoole Päärdu ja Konuvere vahel noolsirgeks õgvendati. Keskajal võis Tallinn-Pärnu üks teesihte läbida ka Velise mõisa, st ületada Velise jõe hilisemate matusekabelite vahel.

Ajaloolise jaotuse järgi Läänemaale Vigala kihelkonda kuulunud mõis (mõisakeskus) jääb kaasajal Raplamaale Märjamaa valla territooriumile. Von Maydellide perekonnakalmistu koos kabeliga jääb Vigala valla territooriumile.