Ajaloolisele Läänemaale kuulus 20. sajandi algul 18 kihelkonda, nende nimistu leiab siit.

Neli kihelkonda - Reigi, Pühalepa, Käina ja Emmaste - asuvad Hiiumaal. Vormsi kihelkond paikneb eraldi saarel. Kuus kihelkonda kuulub kaasajal tervikuna kaasaegse Läänemaa koosseisu — Karuse, Kirbla, Lääne-Nigula, Lihula, Martna, Noarootsi ja Ridala. Hanila kihelkonnal, mis koosneb kahest lahus olevast maatükist, jääb põhjapoolne peamine tükk täies mahus Läänemaale; Paadrema ja Paatsalu ümbrust hõlmav kihelkonna lahustükk jääb kaasaegse Pärnumaa aladele.

Täielikult jääb kaasaegse Pärnumaa aladele Varbla kihelkond. Vigala ja Märjamaa kihelkonnad jäävad täies mahus kaasaegse Raplamaa aladele. Kullamaa kihelkonnast jääb kaasaegse Raplamaa aladele veidi alla poole; kihelkonna keskus koos selle lääneosaga jääb kaasaegsele Läänemaale.

Ajalugu. Muinasaegne Läänemaa oli 20. sajandi alguse Läänemaast palju suurem. Kuna Pärnumaad tollal ei olnud olemas (seal laiusid asustamata metsa-alad), ulatusid Läänemaa alad tollal Sauga jõeni ning Vana-Pärnu aladelegi. Maakonna keskuseks peetakse Lihula muinaslinnust, kuigi üsna iseseisvad tugevad keskused olid ka Ridala ja Soontagana.

Läänemaa jagunes muinasajal seitsmeks kihelkonnaks. Ridala ümbrus moodustas kogu Põhja-Läänemaad hõlmava kihelkonna (hilisema Ridala kihelkonna eelkäija). Märjamaa, Kullamaa ja Vigala ümbruse alad moodustasid suure muinaskihelkonna, mille keskuseks võis olla nii Konuvere kui ka Sõtke linnus (Märjamaa kihelkonna eelkäija). Muinasajast pärinevad ka Hanila ja Karuse kihelkondade eelkäijad, mis tollal kandsid nimesid Kotsu ja Sõrve. Suur Kõrve kihelkond hõlmas hilisemate Pärnu-Jaagupi, Audru, Pärnu ja Tori kihelkondade alasid. Lihula ümbrus moodustas omaette muinaskihelkonna. Läänemaa lõunaosa moodustas suure Soontagana muinaskihelkonna, mille tuumik oli hilisema Mihkli kihelkonna kohal, kuid mis ulatus arvatavasti nii lõunas kui ka läänes mereni.

Muistse Läänemaa aladel moodustati 13. sajandi ristisõdade järgselt Saare-Lääne piiskopkond, mis hõlmas peale mandrialade ka suure osa Saaremaast. Praegune Läänemaa pealinn Haapsalu asutati 1270tel aastatel, mil leedulaste sõjakäigu tulemusena rüüstatud piiskopkonna keskus ehitati uude asupaika.

Kullamaa kihelkond asutati arvatavasti 13. sajandi esimesel poolel, eraldades ta hüpoteetilise Märjamaa muinaskihelkonna aladest. Sama sajandi lõpus eraldati samast suurest muinaskihelkonnast ka Vigala kihelkond - von Uexküllidele läänistatud ala. Umbes samal ajal eraldati Ridala kihelkonna maadest ka Martna kihelkond. 14. sajandil eraldati Ridala kihelkonna põhjapoolsetest aladest Lääne-Nigula kihelkond. 15.-16. sajandeil said omaette kihelkondadeks ka enamikus rannarootslastega asustatud Noarootsi kihelkond. Veidi hiljem sai omaette kihelkonnaks ka Vormsi kihelkond. Keskajal eraldati Lihula kihelkonna läänepoolsetest aladest ka Kirbla kihelkond, kuigi ta jäi ka hilisematel sajanditel Lihula kihelkonnaga mitmeti seotuks.

Keskajal - arvatavasti juba 13. sajandil - rajati ka Hiiumaa kaks vanimat kihelkonda. Muinasajal oli Hiiumaa arvatavasti praktiliselt asustamata, kuid 13. sajandil jagati ta ära ordu ja piiskopkonna vahel ning arvatavasti asustati. Ordule kuuluvatel aladel loodi Pühalepa kihelkond, piiskopkonna aladel aga Käina kihelkond.

Läänemaa hilisema (16.-19. sajandi) lõunapiiri määrasid ära Liivi sõja lõpetanud 1583. aasta rahulepingud. Nende kohaselt jäi Põhja-Eesti Rootsi, Lõuna-Eesti aga Poola alluvusse. Mööda sama piiri jagati Eesti Eestimaa ja Liivimaa provintsideks (kubermangudeks) tegelikult kuni Esimese maailmasõjani. Läänemaa kaotas sellega oma lõunapoolsed alad Tõstamaa, Audru ning Pärnu-Jaagupi ümbruses, mis läksid Poola alluvusse. Kui enamikes paikades määrati rahulepingu piir kihelkondade eraldusjoonelt, siis Mihkli kihelkond jaotati lausa pooleks. Läänemaale jäi Mihkli kihelkonna põhjaosa koos kirikuga. Suur osa kihelkonnast jäi aga Poola aladele (hilisemale Pärnumaale).

Uusajal asutati Läänemaal lisaks veel kolm kihelkonda. 1627. aastal eraldati Hiiumaa loodeosas asuvad enamikus rootsi asustusega alad Pühalepa kihelkonnast iseseivaks Reigi kihelkonnaks. 1866. aastal eraldati Hiiumaa põhjatupus olevad Käina kihelkonna lõunapoolsed alad uueks, Emmaste kihelkonnaks. Varbla kihelkond eraldati Hanila kihelkonna lõunapoolsetest aladest 17.-18. sajandil. Samas ei saanud Varbla kihelkond täiesti iseseisvaks - ta jäi Hanilaga seotuks kuni Esimese maailmasõjani.