Saare-Lääne piiskop läänistas Vigala ümbruse maad juba 13. sajandil von Uexküllide aadlisuguvõsale. Nende omandusse jäid Vigala alad hilisema Vigala mõisa näol (saksa k Schloß Fickel) kuni 1919. aasta võõrandamiseni.

Maavalduse esialgseks keskuseks valiti Enge jõe kõrge kaldapealne, kuhu rajati nii kihelkonnakirik kui ka kindlustatud mõis ehk vasallilinnus selle lähedusse. Vasallilinnuse asukohaks valiti kolmest küljest looduslike veetõketega kaitstud koht kirikust 300 meetrit lääne pool Enge jõe lõunakaldal, kus sinna suubub väike, kuid kõrgete kallastega Naravere oja. Sinna püstitatigi massiivsete müüridega ligikaudu 25x25 meetri suurune tornelamu. Tornelamule lisati hiljem põhja poole mitu korda suurem eeslinnus. Kivist ehitatud vasallilinnuse ja kiriku tõttu kinnistus paiga nimeks Kivi-Vigala (saksa k Stein-Fickel).

Vigala linnus sai vigastada Liivi sõjas 1560. aastal, mil ta langes Vene vägede kätte. Kui rootslased vallutasid 1581. aastal venelastelt Koluvere linnuse, andsid venelased Vigalas rootslastele ilma lahinguta alla, põletades linnuse eelnevalt maha. Linnus jäi edaspidi varemetesse - pärast Liivi sõda rajasid von Uexküllid samasse paika puithoonestuse.

18. sajandil rajasid von Uexküllid uue mõisakeskuse 9 kilomeetrit loode poole; paika, mida hiljem hakati kutsuma Vana-Vigalaks. Edaspidi jäi Kivi-Vigala kõrvalmõisa staatusse - selle tagasihoidlikku puidust peahoonet kasutatakse kaasajal elamuna. Jõekaldal on keskaegsest linnusest säilinud väheldased madalad künkad.

Ajaloolise jaotuse järgi Läänemaale Vigala kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Raplamaale Vigala valla territooriumile.