Olustvere mõis (saksa k Ollustfer) on kaasajal Viljandimaa üks kaunimaid. Mõis rajati oletatavalt 16. sajandi keskel. Liivi sõja järel Poola ajal oli mõis riigi omanduses. Kui 1620ndatel läks Lõuna-Eesti sõja tulemusena Rootsi kätte, sai Olustverest de la Gardie'de hiigelvalduste üks osi. 1630ndatel aastatel pantis de la Gardie'delt mõisa Valentin von Schilling, alates 1660ndatest aastatest oli mõis aga von Schlippenbachide aadliperekonna omanduses. Millalgi 17. sajandil viidi mõisakeskus ka tänini säilinud asukohta.

1742. aastal siirdus mõis perekonnasidemete kaudu von Fersenite aadliperekonna valdusse, kes pärinesid Harjumaalt Pahkla mõisast. Tõenäoliselt oli mõis juba 18.-19. sajandi jooksul mingil moel esinduslikult välja ehitatud, kuigi suuremad tööd algasid mõisas peale 1884. aastast, mil mõisa omanikuks sai Nikolai von Fersen, kes oli Peterburis tsaari õukonna tseremooniameister. Järgneva kolme aastakümne jooksul püstitati mõisa nii uus peahoone kui ka arvukalt suursuguseid maakivist kõrvalhooneid ning võimas park.

Kahekorruseline historitsistlik inglise stiilis esinduslik peahoone (loss) valmis mõisas 1903. aasta paiku. Projekti autoriks oli tõenäoliselt Inglise arhitekt Arcibald MacPherson. Hoonet iseloomustab graniidist sokkel, puhta vuugiga tellismüürid esimese korruse ulatuses ning pritskrohviga kaetud teise korruse müürid. Paljud viiluotsad on ehitatud vahvärktehnikas. Stiilseimaks ruumiks on läbi kahe korruse ulatuv inglise stiilis vestibüül. Kaunid on ka nn krahvi kabinet ja saal. Hoones oli juba ehitamise ajal elekter, keskküte ning veevarustus.

Peahoone ümbrus kujundati kauniks avaraks pargiks Riia linnaaedniku Georg Kuphaldti projekti järgi. Liigirikast parki kaunistavad tiigid, neid ühendavad kanalid ning malmsillad, samuti kaunis piirdeaed. Püstitati suur hulk stiilseid kõrvalhooneid, neist suur osa maakividest ja punastest tellistest.

Peahoone vastas, teisel pool auringi asub valitsejamaja (arvatavasti varasem peahoone, 20. sajandil ümber ehitatud), selle taga aga laudad ja tallikompleksid. Nendest ida poole jäävad maalilised tiigid koos viinavabriku, nuumhärgade talli, veidi kaugemal asuva laudakompleksi ning muude väiksemate hoonetega. Suur park jääb peamiselt peahoonest ida poole. Kogu kompleksi piirab suurejooneline kivimüür.

Sellele lisanduvad veel täiendavad majandushooned väljaspool müüriga piiratud mõisasüdant Viljandisse viiva tee läänepoolsel küljel asuvad viljakuivati ning magasiait. Arvukad rehed ja aidad on püsitatud aga eraldiseisva hooneteansamblina mõisasüdamest 300 meetri kaugusele edelasse, raudteejaama ja kihelkonnakeskusesse Suure-Jaani viiva tee äärde.

Mõisakeskusesse suunduvad kolm teed - mõisaaia tagant kulgev ajalooline Paia-Viljandi maantee ning Olustvere raudteejaama suunduv tee kujundati kaunideks pikkadeks alleedeks. Olustvere alleed on Eesti ühed pikimad. Paia-Viljandi maantee äärne allee algab põhja pool raudteeülesõidust (viaduktist) ning lõpeb lõuna pool Jaska mõisa juures, olles 4,2 kilomeetri pikkune. Kihelkonnakeskusesse Suure-Jaani ja raudteejaama suunduv allee on 900 meetrit pikk.

Von Fersenitelt 1919. aastal võõrandatud mõisahoonesse kolis 1920. aastal põllutöökool. Selle kooli järglane Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool tegutseb kaasajal peamiselt 1985. aastal valminud uues hoones.

Mõisahoones asub kaasajal turismikeskus ja Olustvere muuseum. Mõisahoone säilinud interjööridega esindusruume saab välja üürida aga seminarideks ja konverentsideks, samuti pidulikeks üritusteks. Täiendav teave: http://alex.vil.ee/~loss/, loss@olustvere.edu.ee, tel. 437 4280.

Veel 1970te aastate algul Olustvere mõisasüdant läbinud Paia-Viljandi maantee on kaasajal õgvendatud ning kulgeb paar kilomeetrit ida pool. Vanas välimuses ja laiuses on säilinud aga vana tee arhailine looklev lõik Võhmast läbi Navesti ja Olustvere kuni Jaskani.