Muistne aeg

Enne Eesti alasid hõlmanud ristisõdu 13. sajandil — muistsel iseseisvusajal — jagunes Eesti ala muistseteks maakondadeks, mis eksisteerisid üksteisest sõltumatult ning ei moodustanud ühtset riiki. Nappide andmete põhjal, mis on tolle kauge ajastu kohta kirja pandud (enne 13. sajandit Eestis arvatavasti kirjaoskust ei tuntud), oli tollal Eesti aladel kaheksa suurt ja neli väikest maakonda.

Suurte muistsete maakondade hulka kuulusid:

• Rävala, mis hõlmas enamjaolt kaasaegse Harjumaa alasid;
• Harjumaa, mis hõlmas suure osa kaasaegsest Raplamaast ning kaasaegse Harjumaa kagupoolseid alasid Kose ümbruses;
• Virumaa, mille alad kattusid praeguse Ida- ja Lääne-Virumaa aladega, v.a viimase idapoolne osa, mis kuulus Järvamaasse (Väike-Maarja külje all olev Ebavere mägi ja selle jalamilt algav Valgejõgi oli Virumaa läänepiiriks);
• Järvamaa, mis kattus enamvähem hilisema (ja ka praeguse Järvamaa aladega), v.a Paide ja sellest lääne poole jäävad alad;
• Läänemaa, mis hõlmas umbes kaasaegse Läänemaa ning kaasaegsest Pärnumaast Pärnu jõe paremal kaldal (loode pool jõge) asuvad alad;
• Saaremaa, mille üsna tühi ja asustuseta tagamaa oli tollal ka Hiiumaa;
• Sakala, mis hõlmas ligikaudu praeguse Viljandi maakonna ja Pärnu maakonna osa, mis jäi Pärnu jõe vasakule kaldale (kagu poole jõge); lisaks veel mõningaid alasid praeguse Läti alal Ruhja (läti k Ruijena ümbruses arvatavasti kuni Säde (läti k Seda) jõeni;
• Ugandi, mis hõlmas ligikaudu kaasaegse Tartu-, Võru- ja Põlvamaa ning kaasaegse Valgamaa alad Valgast kirde ja ida pool.

Keskaeg

13. sajandi ristisõdade (võõrvallutuste) tulemusena said Virumaa, Harjumaa ning Rävala (kaks viimast maakonda kasvasid hiljem omavahel kokku) endale taanlased. Järvamaa ja Sakala jäid ordule; samuti väikemaakonnad Alempois, Nurmekund, Mõhu ja põhjapoolne osa Vaigast. Ugandi ja Vaiga lõunapoolse osa kohale tekkis Tartu piiskopkond, Saare- ja Läänemaa kohale aga Saare-Lääne (Oesel-Wiek) piiskopkond. Viimane ei hõlmanud küll kogu Lääne-, Saare ja Hiiumaad (Dagö); piiskopkonna alade vahel kuulusid väikesed lapikesed ordule. Saaremaast kuulusid ordule Kihelkonna, Mustjala ning Pöide ümbrus ja samuti Muhu saar; Läänemaalt kuulus ordule Lihula ja Karuse ümbruse alasid ning Hiiumaast väike idaosa Hellamaa ümbruses. Taani riik müüs Harjumaa (koos sellega kokkukasvanud Rävalaga) ja Virumaa 1346 ordule.

Sellest ajast kuni keskaja lõpuni (milleks Eestis loetakse Liivi sõja algust 1558) oli Eesti ala jaotatud ordu ning kahe nimetatud piiskopkonna — Saare-Lääne ja Tartu piiskopkonna vahel. Eesti oli tollal osake Vana-Liivimaast (Alt-Livland), mis hõlmas umbes praeguse Eesti ja Läti Vabariigi alasid, kui jätta arvesse võtmata Eesti idapiiril asuvad Setumaa alad ja Läti mõningad idapoolsed alad. Vana-Liivimaad, mis hõlmas ligikaudselt praeguse Eesti ja Läti alasid. Alates ristisõdadest kuni 1920. aastani pole praeguse Eesti-Läti piiri kohal administratiivpiiri kunagi olnud, seega oli läbi 700 aasta tegemist ühtse majandus- ja kultuuriruumiga.

Läbi kogu keskaja — 13. sajandist kuni 16. sajandi keskpaigani — loodi elanike kasvuga seoses juurde palju uusi kihelkondi. Keskaja lõpul asus Eestis veidi alla saja kihelkonna, seega kujunes lõplik kihelkondlik võrk Eestis välja suures osas just keskajal. Ühe kihelkonna moodustas ühe kiriku (st ühe vaimuliku) juurde koondunud elanikkond. Kihelkonna keskuseks sai keskajal kirik, mis ehitati reeglina kivist.

Kihelkondades endis rajati keskajal üksteise järel mõisaid, mille maa anti kasutada peamiselt saksa päritolu vasallidele, kellelt vastutasuks nõuti vajaduse korral sõjakäikudel osalemist. Hilisematel sajanditel muutus maa vasallide pärusomandiks — nende järeltulijatest said balti aadlikud (mõisnikud) koos teatavate õigustega, mis rüütlimõisa omandamise juurde kuulusid. Umbes viissada 1245 Eesti mõisast (v.a kirikumõisad) rajati keskajal.

Saare-Lääne piiskopkonna esialgseks keskuseks oli Lihula (Leal), misjärel see kolis Vana-Pärnusse (saksa k Alt-Pernau, praeguse Pärnu linna Sauga eeslinna kohal) ning seejärel — tegelikult juba 1270tel aastatel — Haapsallu. Nii Haapsalus (saksa k Hapsal) kui ka Saaremaal (Oesel) Kuressaares (saksa k Arensburg) olid välja ehitatud võimsad piiskopilinnused.

Tartu piiskopkonna esialgseks keskuseks oli Otepää (saksa k Odenpäh) linnus, kuid peagi kolis piiskopkonna keskus Tartusse Toomemäele. Lisaks mainitutele asus piiskopkonna maadel teisigi linnuseid — Saare-Lääne piiskopkonnas Koluvere (Schloß Lode); Tartu piiskopkonnas aga nt Vastseliina (Neuhausen) ja Kirumpää (Kirrumpäh). Vastseliina, mis oli ehitatud piirilinnusena otse Vana-Liivimaa idapiirile vastu Pihkva vürstiriiki ning hilisemat ühtset Vene riiki, oli neist võimsaim.

Orduriigi keskus asus Võnnus praeguse Läti aladel (läti k Cesis, saksa k Wenden). Ordu ala oli jaotatud komtuur- ja foogtkondadeks. Eesti aladele jäid Tallinna (Reval), Lihula (Leal), Pärnu (Pernau), Viljandi (Fellin) ja Kursi (Talkhof) komtuurkondade keskused. Foogtkondade keskustest jäid Eesti alale Toolse (Tolsburg), Narva (Narwa), Vasknarva (Neuschloss), Paide (Weissenstein), Põltsamaa (Oberpahlen), Karksi (Karkus), Pöide (Peude) ja Maasilinn (Soneburg). Neist Narva ja Vasknarva olid Liivimaa piirilinnused vastu Vadjamaad, mis kuulus Vene vürstidele; Maasilinn oli aga Saaremaa sadamakindlustus, mille külje alt kulges Muhust Saaremaale kulgenud veetee.

Kõik nimetatud paigad olid kaitstud võimsate kivilinnustega, mille varemed on reeglina kaasajalgi nähtavad, v.a Kursil, kus praeguseks täiesti hävinud linnus arvatakse olevat paiknenud praeguse Puurmani mõisa (Schloss Talkhof) asukohas. Lisaks kihelkondadele ja mõisatele loodi Eestis (tegelikult kogu Vana-Liivimaal) ka linnu, millel oli ordust ja piiskopkondadest sõltumatu omavalitsus — raad. Võimsaim selline linn oli Eesti aladel Tallinn (Reval), teisteks selliseks olid aga ka Rakvere (Wesenberg), Narva (Narwa), Paide (Weissenstein), Haapsalu (Hapsal), Pärnu (Pernau), Viljandi (Fellin), Tartu (Dorpat) ja Valga (Walk).

Vana-Liivimaa idapiir esialgu vastu Pihkva vürstiriiki, seejärel aga vastu ühtset Vene riiki kujunes välja 1260-70tel aastatel ja püsis pea muutumatuna 650 aasta ringis kuni Esimese maailmasõjani. Põhja pool Peipsi järve kulges ta mööda Narva (vahel nimetatud ka Narova) jõge. Peipsil poolitas nimetatud piir Piirisaare. Lõuna pool Peipsit kulges Liivimaa idapiir praegusest Eesti-Vene piirist veidi lääne pool, jättes Pihkva vürstiriigi (ja hiljem ühtse Vene riigi) alla suurema osa praegustest Mikitamäe, Värska ja Meremäe valdadest ning idapoolse nurga praegusest Misso vallast (Luhamaa ja Kriiva külad koos lähema ümbrusega). Nimetatud kolme valla alad, mida nimetatakse Setumaaks, olid asustatud küll eesti päritoluga rahvastikuga, kuid ühendati ülejäänud Eestiga alles seoses Eesti Vabariigi tekkimisega 1918 ja sellele järgnenud 1920. aasta Tartu rahulepinguga.

Rootsi aeg (1580ndad kuni 1710)

Liivi sõda (1558-83) purustas nii orduriigi kui ka piiskopkonnad ning Eesti ala jagati kolme riigi — Rootsi, Taani ja Poola — vahel. Rootsi sai Põhja-Eesti (umbes endise Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa), Poola Lõuna-Eesti alad ning Taani Saaremaa. Kuigi Rootsi vallutas Rootsi-Poola sõdades 17. sajandi endale ka Poola alad, jäi 1580tel aastatel kujunenud piir Põhja- ja Lõuna-Eesti vahelise piirina püsima kuni Esimese maailmasõjani.

Sellest piirist põhja poole jäävad alad — Läänemaa (koos Hiiumaaga), Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa moodustasid Eestimaa (Estland) kubermangu keskusega Tallinnas (Reval), millel oli omaette rüütelkond ehk aadliomavalitsus asukohaga Toompeal. Lõuna poole jäävad alad kuulusid Liivimaa (Livland) kubermangu kooseisu ja selle keskus oli Riia (Riga). Saaremaa (Oesel), mis kuulus Liivi sõja järgselt Taanile, moodustas omaette rüütelkonna keskusega Kuressaares (Arensburg).

Teistest väikestest haldusmuutustest tuleks mainida Narva lahutamist Eestimaast ning kuulutamist Vadja- ja Ingerimaa kui Rootsi idaalade pealinnaks. Narva linn jäi Peterburi kubermangu kuuluvaks kuni Esimese maailmasõjani.

Rootsi ajal rajati juurde väga palju uusi mõisaid: keskaja lõpul Eestis olnud viiesaja mõisa asemel oli neid nüüd tuhatkond. Kuna 20. sajandi algul oli Eesti aladel 1245 mõisat, kujunes mõisate võrk Eestis välja praktiliselt just rootsi ajal.

Tsaaririigi aeg (1710 kuni 1918)

1710. aasta septembris kapituleerus Tallinn Vene vägedele tingimusel, et senikehtinud Balti erikord koos aadlike ja nende rüütlimõisate privileegide, kohalikus käibes pruugitava saksa keele ja läänekatoliku usu haruna tekkinus luteri usuna jääks kehtima. Vene tsaaririigi (mille tsaar Peeter Esimene kuulutas 1725 impeeriumiks) poolt vallutatud aladele rajati kaks provintsi ehk kubermangu, mida nimetati Balti kubermangudeks ehk provintsideks:

• Eestimaa kubermang (Estland), mis hõlmas alad, mis Liivi sõja tulemusena 1580tel jäid rootslastele (Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa);
• Liivimaa kubermang (Livland), mis hõlmas lõuna pool asuvaid alasid kuni Väina (läti k Daugava, saksa k Düna) jõeni. Umbes pool Liivimaa provintsist hõlmas praeguse Eesti alasid, olles asustatud eestlastega, pool aga praegusi Läti alasid ja oli asustatud lätlastega.

1780te aastate algul loodi seoses asehalduskorra kehtestamisega Vene tsaaririigis paljud uued maakonnad (kreisid). Harjumaa jagamine kaheks kreisiks — üks keskusega Tallinnas ja teine keskusega Paldiskis — ei jäänud kaua püsima; üsna pea tekkis nende asemele ühtne Harjumaa. Seevastu endise suure Tartumaa (muiste maakonna Ugandi mantlipärija) lõunaosast eraldatud Võrumaa jäi püsima; selle keskus Võru (Werro) linn rajati tühjale kohale endise Võru mõisa asemele. Toona eraldati suurest Pärnu maakonnast (muistse Sakala kaudne mantlipärija) ka Viljandimaa.

1795. aastal lisandus kahele Balti kubermangule ehk provintsile — Eestimaale ja Liivimaale — veel kolmas provints: Kuramaa (Kurland). Peale Liivi sõda oli Vana-Liivimaa edelapoolne osa (praeguse Läti lääne- ja lõunaosad) moodustanud iseseisva Kuramaa hertsogiriigi keskusega Miitavis (läti k Jelgava, saksa k Mitau), mis hiljem oli muutunud Poola kuningriigi vasallriigiks. Seoses Poola viimase jagamisega 1795 jaotati ta alad Venemaa ja Saksamaa vahel. Kuna ka Kurmaal andsid tooni saksa päritolu Balti aadlikud, siis saigi ta uueks provintsiks enam-vähem samade privileegide ja staatusegaga, mis olid varem juba Eesti- ja Liivimaal. Peale seda enam kui saja aasta vältel Balti provintside (sh ka Eesti) haldusjaotus enam kui saja aasta vältel praktiliselt ei muutunud.

Nii koosnesid balti provintsid alates 18,. sajandi lõpust kuni Esimese maailmasõjani enam kui saja aasta vältel kolmest kubermangust:

• Eestimaa (Estland);
• Liivimaa (Livland);
• Kuramaa (Kurland).

Eestimaa kubermang hõlmas praeguse Põhja-Eesti ala, koosnedes neljast maakonnast — Läänemaa (Wiek), Harjumaa (Harrien), Järvamaa (Jerwen) ja Virumaa (Wierland) kokku 49 kihelkonnaga.

Liivimaa kubermang hõlmas praeguse Eesti lõunaosa ja Läti põhjaosa. Praegusele Eesti alale jäid Liivimaast Saaremaa (Oesel), Pärnumaa (Kreis Pernau), Viljandimaa (Kreis Fellin), Tartumaa (Kreis Dorpat) ja Võrumaa (Kreis Werro); läti aladele aga Riiamaa (Kreis Riga), Võnnumaa (Kreis Wenden, läti k Cesis), Volmarimaa (Kreis Wolmar, läti k Valmiera) ning Valgamaa (Kreis Walk).

Balti aadel luges lisaks veel Saaremaad (Oesel) omaette provintsiks, kuna sinna oli Liivi sõja järgselt jäänud omaette aadliomavalitsus rüütelkonna näol. Seega tervikuna või peaaegu tervikuna jäid praeguse Eesti aladele 45 Liivimaa kihelkonda (ilma Saaremaata), millele lisandus Saaremaa 13 kihelkonda.

Kokku jäi Eesti aladele enne Esimest maailmasõda küll siiski 106 kihelkonda, mitte 107, nagu saaks nimetatud arvude kokkuliitmisel. Nimelt oli Mihkli kihelkond 1580tel aastatel maade jagamisel Poola ja Rootsi vahel jagatud nende vahel pooleks, mistõttu pool kihelkonnast kuulus Eestimaa kubermangu Läänemaasse, pool aga Liivimaa kubermangu Pärnumaasse.

Nii moodustusid Balti kubermangud läbi kogu 19. sajandi kuni Esimese maailmasõjani kolmest kubermangust, kuid rüütelkondi ehk aadliomavalitsusi oli neli: Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa ja Kuramaa rüütelkond.

Mõisate arv läbi 18.-19. sajandi küll osaliselt kasvas, kuid siiski oli ta põhiosas Rootsi ajal 17. sajandil välja kujunenud. Pigem tegeleti esinduslike mõisakomplekside väljaehitamisega ja tööstuse arendamisega.

Provintsidest (kubermangude), maakondadest (kreisid), kihelkondadest ja mõisatest koosneva tollase haldusjaotuse kõrvale tekkisid 19. sajandi algul kõrvalsüsteemina vallad, mis hõlmasid talupoegade maid, kes oli pärisorjusest vabastamise seadustega (Eestimaa kubermangus ehk Põhja-Eestis 1816, Liivimaa kubermangus ehk Lõuna-Eestis 1819) vabaks lastud. Algselt hõlmas üks vald ühe mõisa talupoegade maid; hiljem hakkasid vallad kui talupoegade omavalitsused omavahel ühinema. Algselt oli valdu nagu mõisaidki Eesti aladel üle tuhande, 19. sajandi lõpus aga veidi üle 400.

Eesti Vabariik (1918-40)

Eesti Vabariigi teke 1918 purustas aadliomavalitsuse koos seniste privileegidega — kõik elanikud olenemata nende päritolust ja seisusest (mis kaotati sootuks) said selles osaleda. 1919 võõrandati balti aadlikelt mõisavaldused hoopis, millega mõisate kui majandusüksuste, aga ka kui haldusüksuste olemasolu lõppes. Aasta enne seda — 1917 — oli Esimese maailmasõja käigus liidetud Pärnumaa, Viljandimaa, Tartumaa ja Võrumaa Eestimaa kubermanguga. Samuti liideti toona mõisamaad valdadega, mis nende alla enne ei kuulunud.

1920te algul määrati kindlaks ka Eesti-Läti piir, mis oli viimased 700 aastat eksisteerinud vaid rahvus- ja keelepiirina, kuid mitte mahamärgituna, kuna alad olid moodustanud ühe riigi orduajast läbi rootsi aja kuni Esimese maailmasõjani. Rigipiir moodustati 1920te alguses mööda rahvuspiiri, mis suures osas kattus ajaloolise maakonnapiiriga, jättes Liivimaast Pärnumaa, Viljandimaa, Tartumaa ja Võrumaa Eesti poolele, Riiamaa, Volmarimaa, Võnnumaa ja (ajaloolise) Valgamaa aga Läti poolele.

Suurimad erinevused ajaloolistest maakonnapiiridest olid Eesti-Läti piiril Valga ja Mõisaküla kohal. Kui ajalooline ning lätlastega asustatud Valgamaa jäi Lätile, siis Eesti-Läti segaasustusega Valga linn jäi suuremalt osalt Eestile, samuti väikesed maa-alad ajaloolisest Valgamaast Valgast põhjas (Paju ja Sooru mõisate ümbrus) ning ka idas. Mõisaküla kohal jäi Eestile ajaloolisesse Volmarimaasse Ruhja (saksa k Rujen, läti k Ruijena) kihelkonda kuulunud Laatre mõis (saksa k Moiseküll, läti k Plater). Ülejäänud riigipiiri hälbed ajaloolistest maakonnapiiridest olid mõne talu või väikese küla suurused.

Eesti Vabariigi ajal jagunesid maakonnad algul kahe erineva — nii valdade kui ka kihelkondade — skeemi järgi. Kuna aga valdadel olid omavalitsused (vallad tekkisid talupoegade esindusorganitena) ning kihelkondadel mitte, siis lisaks mõisatele kadusid ka kihelkonnad haldusjaotuses peagi käibelt. Ametlikult kaotati kihelkonnad haldusjaotuse üksustena 1926. aastal, misjärel nad jäid alles vaid kultuuriliste piirkondadena ning ühe kihelkonnakiriku koguduse piirkonnana.

Tegelikult ei ole kihelkondade piirid olnud looduses kunagi päris täpselt kindlaks määratud — nende juures oli aluseks see, millise kiriku hingekirja elanikud kuulusid. Inimtühjade alade (metsa, sood jms) kihelkonda arvamisel vaadati tavaliselt seda, millisesse kihelkonda kuulus see mõis, kellele maad kuulusid.

Mis puudutab ajalooliste kihelkonnapiiride ja mõisapiiride omavahelist vahekorda, siis läbi kõikide sajandite on olnud tavaline, et mõis (mõisasüda) kuulus küll ühte kihelkonda, kuid mõisate maatükke asetses ka ümbruskonnas naaberkihelkondades, vahel koguni koos karja- ja kõrvalmõisategagi. Nii ei saa ka mõisapiiride järgi kihelkonnapiire kindlaks määrata — nt 1844. aastal Schmidti koostatud Eestimaa ülevaatekaardil, kus on muuhulgas ära toodud ka kõik mõisapiirid, on pilt selles osas väga kirju. Lisaks ostsid/müüsid/vahetasid mõisad vahel oma piirialasid, eriti kaugel asuvaid lahustükke.

Eesti Vabariigi ajal muudeti paljus ka valdade ja maakondade piire. Maakondade osas loodi uusi — kuna ajalooline Valgamaa oli jäänud Läti territooriumile, siis moodustati Valga läheduses olevatest ajalooliste Võru- ja Viljandimaa osadest (Helme ja Karula ümbrused) uus Valgamaa. Endise Pihkva kubermangu kuuluvatele Setumaa aladele, mis 1920. aasta Tartu rahuga jäid Eestile, loodi Petseri maakond. Seega oli 1939. aastaks Eestis 11 maakonda. Valdade osas jätkus väikeste valdade liitmine, nii et 1939. aastaks oli neid alles jäänud 248.

Nõukogude aeg (1940-91)

1944 võeti Eestilt ära Tartu rahuga saadud Narva jõe tagusne ala (osa muistsest Vadjamaast) ja suur osa Setumaast (Petserimaast), kuna seal oli ülekaalus Vene elanikkond. 1945 hakati seniste valdade asemele moodustama külanõukogusid. Valda peti ühe külanõukugu jaoks liiga suureks, mistõttu ühte valda loodi reeglina mitu väikest külanõukogu. 1950 kaotati maakonnad aga hoopis ja nende asemel loodi suure N. Liidu eeskujul väikesed rajoonid — algselt oli neid kokku 39 ja nad koosnesid 641 külanõukogust. 1952 katsetati ka rajoonide grupeerimist kolmeks oblastiks — Tallinna, Pärnu ja Tartu oblast —, kuid see jaotus end ei õigustanud ja kaotati järgmisel aastal.

Kuid ka väiksed rajoonid ja külanõukogud ei õigustanud ennast, mistõttu 1954-63 toimus massiline rajoonide ja külanõukogude ühendamine suuremateks. Selle tulemusena jäi alles 15 rajooni, mis praktiliselt kattuvad praeguse 15 maakonnaga, erinedes neist vaid üksikutes detailides. Võrreldes enne Esimest maailmasõda eksisteerinud üheksa ajaloolise maakonnaga ning 1920tel loodud Valgamaaga jäi rajoone (nagu ka kaasaegseid maakondigi) alles viie võrra rohkem:

• Hiiumaa sai omaette rajooniks (maakonnaks);
• Virumaa idaosa (suuresti 1930-50tel eelisarendatud tööstuspiirkond) sai omaette Kohtla-Järve rajooniks (praegune Ida-Virumaa);
• ajaloolise Harjumaa lõunaosast ja väiksemal määral ka Läänemaa idaosast ja Pärnumaa põhjaosast moodustati Rapla rajoon (praegu Raplamaa);
• ajaloolise Tartumaa põhjaosast ja vähesel määral ka ajaloolise Viljandimaa põhjaosast moodustati Jõgeva rajoon (praegu Jõgevamaa);
• ajaloolise Võrumaa põhjaosast ja Tartumaa kaguosast moodustati Põlva rajoon (kaasajal Põlvamaa).

Ka külanõukogude arv ja võrk stabiliseerus 1960te algul suurte liitmiste-muutmiste tulemusena 250 kanti, kuigi nende piire veel 1970telgi mitmel korral osalt muudeti.

Taastatud Eesti Vabariik (alates 1991)

Taastatud Eesti Vabariigis on enamjaolt 1960tel tekkinud (stabiliseerunud) suuruses ja konfiguratsioonis külanõukogud muudetud valdadeks ja rajoonid nimetatud ümber maakondadeks, kui mitte arvestada käputäit (kümnekonna ringis) toimunud väikeste valdade-linnade ühinemisi. Viimasel ajal on plaanitud küll radikaalseid haldusreforme, kuid seni ei ole neid realiseeritud.

Praegune 15 maakonnast koosnev haldusjaotus sisaldab seega ajaloolistega võrreldes kuus uut maakonda. Nende uute maakondade — Hiiumaa, Raplamaa, Ida-Virumaa, Jõgevamaa, Põlvamaa ja Valgamaa — arvel on üheksa ülejäänud maakonda ajaloolistest pisut väiksemad. Samuti asuvad kaasaegsete maakondade vahelised piirid ajaloolistega võrreldes mitmes kohas veidi teistes kohtades. Samuti on raske võrrelda ajalooliste kihelkondade ja kaasaegsete valdade piire, mis reeglina ei kattu; seda ka juhul, kui ajalooline kihelkonnakeskus on kaasaegse valla keskus.

Mis puudutab mõisaid, siis neid nagu ka kõiki teisi ajaloolisi ja kultuuriloolisi objekte on mõistlik klassifitseerida üheksa ajaloolise maakonna ja 106 kihelkonna järgi. Samas on ka mõisaid vägagi tihti lahterdatud ka kaasaegse jaotuse järgi - maavalitsuste poolt, turismikataloogides jms -, sest nii on lihtsam ja arusaadavam seda viia kokku kaasaja haldusbürokraatiaga ning teha "söödavaks" nn "tavaturistile", kes Eesti ajaloolisest jaotusest ja piirkondade eripäradest tihti suurt midagi ei tea.

Käesolev portaal pakub välja mõlemad variandid, kes mida sobivamaks peab. Portaalis on iga mõisa kirjelduse juures ära mainitud ta kuuluvus nii praeguse jaotuse (vallad-maakonnad) järgi kui ka ajaloolise jaotuse (kihelkonnad-maakonnad) järgi.