Õisu mõis (saksa k Euseküll) rajati 16. sajandi keskel. 1744. aastal kinkis Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna mõisa admiral Peter von Siversi lesele. Von Siversite aadliperekonna omandusse jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni. 18. sajandi keskel, Friedrich Wilhelm von Siversi ajal, toodi mõisasüda praeguseni säilinud paika, kuhu järgnevatel kümnenditel püstitati Lõuna-Eesti üks kaunimaid ja stiilipuhtamaid barokk-komplekse. Tollal püstitati on Õisul suuresti alles ka praegu.

Ühekorruseline pikk barokne kivist peahoone kerkis mõisa 1760tel aastatel. Kõrgel soklil asetseva hoone keskrisaliite kaunistasid nii esi- kui ka tagaküljel kaarfrontoonid, külgosi (külgrisaliite) aga kolmnurkfrontoonid. Hoone tagakülg laskus kallakuna kilomeetri kaugusel asuva Õisu järveni - sinna kujundati kaunis regulaarne barokkpark, kust avanes kauneid vaateid nii hoonele kui ka järvele. Viimastel aastatel on tagakülje kesktelje siht kuni järveni ka välja puhastatud.

Eriti kaunilt kujundati tollal aga peahoone esine auring. Peahoone vastu, kahele poole sissesõiduteed püstitati 1760-70tel aastatel kaarja põhiplaaniga ait ja tall-tõllakuur. Nende hoonete fassaadid kujundati lahtiste katusealustena, mis toetusid arvukatele saledatele puitpostidele. Osadel neist postidest oli keerukad, kunstipäraselt nikerdatud kapiteelid. Ülejäänud kõrvalhooned paiknesid veidi põhja pool.

Vahetult aida ja tall-tõllakuuri tagust ala teisel pool sissesõiduväravat läbis ajalooline Viljandi-Halliste maantee. Lisaks nimetatud maanteele sai mõisahoovi sissesõiduvärava juures alguse ka kagusse suunduv 4 kilomeetri pikkune sihitee, mis kulges Morna mõisa suunas. Selle tee esimesed kilomeetrid olid kujundatud kauni alleena.

19. sajandil ehitati mõisa peahoonet veidi ümber - fassaadi keskosale lisati kuue rühmitatud sambaga klassitsistlik portikus ning varasem kaarfrontoon asendati kolmnurkfrontooniga. Tollal püstitati mõisa välistrepile ka kaks 18. sajandi marmorskulptuuri Justitia ja Prudentia, mis asusid seal veel 20. sajandi lõpul (praegu hoone sees varjul). 19. sajandist pärineb ka hulk stiilseid kõrvalhooneid, osa neist küll juba varemeis.

Võõrandamisjärgselt alustas mõisas 1922. aastal tööd piimanduskool. Selle järglane Õisu Toiduainetööstuse Kool tegutses mõisas aastakümneid. Praegu kuulub mõis Olustvere Tehnika- ja Maamajanduskoolile ning Haridusministeeriumil on 2007. aastal plaanid mõisa müügiks.

Mõisasüdamest kirde ja põhja poole on püstitatud rida uusehitisi, millega Õisu on muutunud kaasaegseks maa-asulaks. Viljandi-Halliste maantee on kaasajal õgvendatud ning ei kulge enam mõisa sissesõiduvärava eest, vaid pool kilomeetrit lääne poolt mõisa ja järve vahelt.

Mõisasüdamest kolme kilomeetri jagu kagus, Morna poole suunduva tee kirdeküljel väikesel metsakünkal, asub mõisaomanike von Siversite perekonnakalmistu. Kalmistut ja selle ümbrust on osalt räsinud 2005. aasta talvel seal teostatud metsaraietööd.

Ajaloolise jaotuse järgi Viljandimaale Paistu kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Viljandimaale Halliste valla territooriumile.