Kuremaa mõisat (saksa k Jensel) on esmamaintud 16. sajandi algul, mil ta kuulus von Wrangellidele. Hiljem oli mõis von Ungern-Sternbergide omanduses. Põhjasõja järgselt kuulus mõis nii von Pistohlkorsidele kui ka von Liphartidele. 1834. aastal ostis mõisa Alexander von Oettingen, millega algas seni tagasihoidliku mõisasüdame esinduslik väljaehitamine.

1847-53 kerkis mõisa suursugune hilisklassitsistlik peahoone. Hoone projekt telliti arhitekt Emil Julius Straussilt, kelle plaanide järgi oli Viljandimaal Suure-Kõpu mõisas just sarnane hoone valminud. Kuremaa mõisahoone kujutabki endast paljus Suure-Kõpu mõisahoone koopiat. Hoone kesk ja külgrisaliitidel on kolmnurkfrontoonid. Keskrisaliiti kaunistavad joonia kapiteelidega pilastrid, hammaslõikelised karniisid ning frontoonil olev segmentkaarne aken. Risaliitide vahelised hooneosad olid algselt ühekorruselised.

Mõisahoone ümbrusse rajati suur park. Kuna mõisahoone ehitati Kuremaa järve äärse väheldase künka otsa, avanes järvelt kauneid vaateid hoonele ning hoonelt järvele (kaasajal on suureks kasvanud puud vaated varjanud). Majandushoonete enamik püstitati peahoonest edelasse. Rajati ka kaks alleed. Üheks alleks muudeti mõisast edelasse, kihelkonnakeskuse Palamuse suunas kulgev tee, teiseks alleeks aga mõisast põhja, mööda kõrget seljandikku Laiusele suunduv tee.

Mõisast 2,5 kilomeetrit põhja poole, Laiusele suunduva tee lähistele rajasid mõisaomanikud von Oettingenid oma perekonnakalmistu. 1890tel aastatel püstitati sinna neogooti stiilis matusekabel. 1919. aastal Erich von Oettingenilt võõrandatud mõisahoones hakkas 1921 tegutsema ametikool. Selle kooli järglase Kuremaa Põllmajandustehnikumi kasutuses on hoone tänini. Kooli tarbeks on hoone ehitatud ümber täiskahekorruseliseks.

Peale 1986. aasta laastavat tulekahju on hoone taastatud endises väliskujus, siseruumide osas osaliselt ka restaureeritud. Lossis tegutseb muuseumina ka nn Kuremaa Lossituba: tel. 776 2581, 524 4849.

Säilinud kõrvalhooned on enamikus ümber ehitatud. Kuremaa mõisasüda ja selle ümbrus on 20. sajandil muutunud suureks maa-asulaks.

Ajaloolise jaotuse järgi Tartumaale Palamuse kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Jõgevamaale Jõgeva valla territooriumile.