Kumna mõis (saksa k Kumna) on rajatud 1620tel aastatel. Mõisa esimeseks omanikuks oli Johan Knopius, kelle järgi on paikkonda eesti keeles vahel ka Knoobuseks kutsutud. 1656. aastal omandas mõisa Heinrich Göbel. Põhjasõja järgselt kuulus mõis algselt Johann Friedrich Lübekenile. 1778. aastal omandas mõisa Karl von Kosküll, kelle käest ta 19. sajandi algul siirdus Johann Lütkensi omandusse.

Alates 1838. aastast kuni mõisa-ajastu lõpuni oli mõis von Meyendorffide aadliperekonna valduses. Mõisasüda jäi von Meyendorffide kätte kuni 1939. aasta ümberasumiseni.

Mõisa vana peahoone on kõrgel soklil paiknev ühekorruseline viilkatusega puitehitis. Hoone on ehitatud algselt arvatavasti 18. sajandi lõpul, kuid meieni on ta jõudnud 19. sajandi lõpul ümber ehitatult. Hoonele on iseloomulikud arvukad puidust kaunistused, mis on eriti ilusad just akende pealmikes. Fassaadi keskosas paikneb väike eenduv eeskoda ning parempoolses otsas kivist juurdeehitis.

1910tel aastatel püstitati vanast peahoonest põhja poole kahekorruseline neoklassitsistlik uus peahoone. Uut peahoonet iseloomustab tugevalt eenduv keskosa, millel on kahe korruse kõrgune nelja joonia pilastriga portikus. Portikust kroonib kolmnurkfrontoon. Hoone nurgad on rusteeritud. Uus peahoone sai täies mahus valmis alles 1920tel aastatel, seega peale mõisate võõrandamist, mis jättis Kumna mõisasüdame küll puutumata.

Mõisasüdames oli suur park. Arvukad kõrvalhooned asusid peamiselt sissesõidutee ääres. Kaasajal on säilinud nii vana kui ka uus peahoone. Uues peahoones, käivad viimased aastad taastamistööd, väliskujus on see saanud juba tagasi algse hiilguse ja sära. Naabruses asuv vana peahoone on aga osaliselt maha jäetud ja laguneb. Ka kõrvalhoonetest on alles vaid riismed. Mõisasüdamesse ja selle ümbrusse on 20. sajandil püstitatud hulganisti uusi hooneid, millega Kumna on muutunud arvestatavaks maa-asulaks.

Kumna mõisnik Georg von Meyendorff püstitas 1862. aastal mõisast Keila poole pastoraadi teeristi pronksist Martin Lutheri mälestussamba. 1949. aastal võeti kuju maha ja sulatati ümber Tallinna püstitatud Stalini kujuks. See on Eesti Ajaloomuusemis tänini säilinud.

Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Keila kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Harku valla territooriumile.