Esmateated Sutlema (saksa k Sutlem) mõisast pärinevad 1425. aastast, mil ta kuulus von Maydellide suguvõsale. Vahepealsetel sajanditel mitmete omanike valduses olnud mõis oli alates 1761. aastast kuni võõrandamiseni von Stackelbergide aadliperekonna omanduses. Mõisa viimane omanik oli Eduard von Stackelberg.

Mõisa esinduslikku väljaehitamist alustati von Stackelbergide ajal 18. sajandi lõpukümnendeil. Sutlema mõis planeeriti Eestis ainulaadse läätsekujulise struktuuriga. Läätse keskel paiknes ühekorruseline hilisbarokne peahoone, selle äärtes aga mitmesugused kõrvalhooned, kujundades nii kaks suletud sisehoovi. Läätse kummagis otsas asusid aga esinduslikud baroksed kuplitega väravatornid. Tornil teisel korrusel olid kaaraknad ja nende kohal ovaalaknad. Peahoone esiväljakut ääristasid "läätse" servi moodustanud kaaristuga ait ning tall-tõllakuur.

Väikesest, kuid kaunist hilisbaroksest kompleksist on kaasajal alles vaid riismed. Läätse servi moodustanud aidast ning tall-tõllakuurist on säilinud vaid väheseid müürijäänuseid. Poolkelpkatusega peahoone on pika tühjalt seismise tulemusena muutunud praktiliselt varemeiks (kaasaajal küll eravalduses).

Mõisakompleksi algse unikaalse planeeringu on täielikult rikkunud kolhoosialgne korterelamu. See püstitati 1960tel aastatel peahoone ning väravatorni vahele, peahoone esise auringi kohale.

Õnneks on säilinud mõisa ehe - kaunis barokne väravatorn. 20. sajandil tugevalt lagunenud ning oma ülakorruse kaotanud torn restaureeriti osaliselt 1999. aastal, mil taastati ta algne kõrgus, välimus ning kuppelkatus.

Läätse teises tipus paiknenud teine väravatorn lammutati juba mõisaajal 19. sajandi lõpul, mil sinna ehitati maakividest kahekorruseline viinavabrik (kaasajal ümber ehitatud).