Mõigu mõis (saksa k Moik) eraldati iseseisva majandusüksusena 1670ndatel aastatel suure Rae mõisa põhjapoolsetest aladest. Rootsiaegne mõisasüda ei asetsenud küll praegusel kohal, vaid kilomeetri jagu lõuna pool, hilisema Järveküla külakeskuse asupaigas.

Tõenäoliselt 18. sajandil toodi mõisasüda praegusse asupaika, s.o. Mõigu mõis ning Järveküla küla vahetasid omavahel asukohad. 18. sajandi teisel poolel kinkis Vene keisrinna Katariina II Mõigu mõisa Tallinna piiskoplikule toomkogudusele. Sellest ajast peale muutus Mõigu faktiliselt toomkoguduse kirikumõisaks, millena ta tegutses kuni 20. sajandi alguseni. Näiteks 1770ndatel aastatel asutati Mõigu mõisa maade Tallinna poolsel otsal kunagisel arvataval hiiemäel toomkoguduse kalmistu (tänaseks rüüstatud).

Mõisa tagasihoidlik kivist ühekorruseline peahoone on ehitatud arvatavasti 18.-19. sajandi vahetuse paiku. Meieni on hoone säilinud 20. sajandil ümber ehitatud kujul - viimaste tõsiste ümberehitustöödega 20. sajandi teisel poolel ehitati hoone kortermajaks. Elamuna (kortermajana) on mõisa peahoone säilinud ja kasutusel täninigi, olles eraomanduses.

Mõisal on peahoone ümbruses olnud ka arvukalt kõrvalhooneid, kuigi need on kaasajal kas hävinud, varemeis või tundmatuseni ümber ehitatud. Peahoone taga on väike park, mis ulatub peahoonest 120 meetri kaugusel asuva Ülemiste järveni. Huvitav on märkida, et kuigi mõisa peahoone ja enamik mõisasüdamest kuulub Rae valda, jääb pargi tagaosa mõningate kõrvalhoonevaremetega Ülemiste järve kaitsetsooni, kuuludes Tallinna linnale.

Kaasajal on vaate mõisasüdamele varjutanud ümbruskonda rajatavad arvukad uuselamurajoonid, mis on vallutanud juba enamiku kunagise mõisa põldudest.

Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Jüri kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal enamikus osas Harjumaale Rae valla territooriumile. Mõisaüargi tagaosa jääb aga Tallinna linna aladele.