Muraste mõis (saksa k Morras) asutati arvatavasti 1620tel aastatel. Mõisa esimene omanik oli Ericus Beck. 17. sajandi teisel poolel kuulus mõis nii Henning Grassile kui ka Raedkenitele. 18. sajandil oli mõis kordamööda von zur Mühlenite, von Kaulbarside kui ka von Westphalenite aadliperekondade käes. 1810. aastal sai mõisa omanikuks Gertrude Karoline von Maydell, kellelt ta 1822. aastal suundus Amalie Mylleri valdusse.

1848. aastal sai mõisa omanikuks Otto von Krusenstern, kes ehitas mõisasüdame senisest esinduslikumana välja. Ta lasi sinna püstitada suursuguse neorenessanss-stiilis peahoone, mis valmis 1851. aastal. Tollal valminu oli kahekorruseline lameda katusega kiviehitis, mida ilmestas korrustevaheline simss. Hoone peafassaad oli suhteliselt lihtne - veidi eenduva keskosa ees oli vaid väike hulknurkne eeskoda ning katuserinnatisel väike ehisviil. See-eest oli väga esinduslik aga taga- ehk pargikülg. Selle keskosas asus kolme kaaravaga kaaristu ning parempoolses otsas sihvakas neljakorruseline torn.

Peahoone taga asus avar park. Kõrvalhooned asetseid peahoonest enamjaolt ida pool. Osa neist ümbritses peahoone esist auringi.

1857. aastal omandas mõisa naabruses oleva Rannamõisa omanik Otto von Budberg. Sellega sai Murastest Rannamõisa kõrvalmõis, olgugi et Rannamõisa omanikud elasid sellest ajast peale Murastel ning mõisakomplekside esinduslikkuselt oli Muraste Rannamõisast kaugelt ees. Alates 1880test aastatest kuulus Muraste (ja ka Rannamõisa) von Weymarnide aadliperekonnale, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni.

Võõrandamisjärgselt asutati mõisahoonesse lastekodu, mis tegutses seal 1990te aastani. Lastekodu tarbeks püstitati peahoonest edela poole 1980tel aastatel uus kogukas mitme tiivaga hoone, mis ühendati mõisahoonega galerii abil. Mõisasüdamesse ja lähiümbrusse püstitati tollal arvukalt ka muid uueshitisi.

1995. aastal siirdus mõisahoone eravaldusse, kuid jäi tühjalt seisma. 2001. aasta tulekahju muutis hoone varemeteks, hävitades vahelaed ja katuse. Säilinud on mitmeid vähemal ja rohkemal määral ümber ehitatud kõrvalhooneid.

Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Keila kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Harku valla territooriumile.