Salutaguse (saksa k Sallentack) mõis eraldati 1700. aastal Angerja mõisast. Kuni 1879. aastani oli mõis von Meyendorffide valduses; edaspidi kuulus ta von Ungern-Sternbergidele ja von Rammidele. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Fridolf von Ramm.

Ühekorruseline pikk historitsistlik peahoone püstitati mõisa 19. sajandi teisel poolel. Hoone fassaadi ilmestasid astmikviiludega kesk- ja külgrisaliidid. Hoone põletati 1905. aastal ning taastati veidi muudetud kujul - astmikviilud tehti siledaks. Korteritena kasutatud mõisahoone põles uuesti 1980tel aastatel, misjärel ta jäi varemeisse. Viimastel aastatel on varemete ümbrus tugevalt võsastunud.

Kohila-Tuhala maanteelt viis mõisasüdamesse paarisaja meetri pikkune sihitee, mis suundus otse peahoone keskteljele. Arvukad kõrvalhooned paiknesid peahoonest põhja pool, nii peahoone esise auringi servas kui ka sissesõidutee äärtes. Kaasajal on paljud kõrvalhooned hävinud, hulk hooneid aga on ümber ehitatud Salutaguse pärmivabriku tootmishooneteks.