Viimsi mõis (saksa k Wiems) asutati keskajal Pirita kloostri mõisana. Mõisat on esmamainitud 1471. aastal. Peale Põhjasõda oli Viimsi mõis mitmete omanike käes. 1760-1800 kuulus mõis Karl Magnus von Stenbockile, 1818-74 aga von Buxhoevdenitele. Edaspidi oli mõis Viktor von Maydelli omanduses, kellelt ta 1882. aastal siirdus aga Felix von Schottländerile. Tema oli ka mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist.

Mõisasüda ehitati esimest korda esinduslikumalt välja arvatavasti 18. sajandil. Sellest ajast pärinevad ka praeguseni säilinud peahoone keskosa müürid. Peale 1865. aasta tulekahju taastati peahoone historitsistlikus stiilis, tehes samas hoone ka otstest senisest tunduvalt pikemaks. Peahoone tagakülg oli suunatud sügava järsaku poole, kust vanasti avanes vaade Tallinna lahele. Praegu varjutavad merevaate suureks kasvanud puud.

Iseseisva Eesti Vabariigi ajal kingiti mõis Eesti väejuhile Johan Laidonerile, kellele ta kuulus kuni 1940. aastani. Teise maailmasõja järgselt kuulus mõisasüda Nõukogude sõjaväele.

Praegu paiknevad mõisahoones Johan Laidoneri muuseum ning Eesti Riiklik Sõjamuuseum. Peahoonet on 1990te lõpul ja 2000te aastate algul mitmeti restaureeritud. Täiendav teave: http://www.esm.ee/, info@esm.ee, tel. 621 7410.

Säilinud on ka mitmeid kõrvalhooneid, kuigi enamikus ümber ehitatud kujul.

Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Jõelähtme kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Viimsi valla territooriumile.