Ajaloolisele Saaremaale kuulus 20. sajandi algul 13 kihelkonda, nende nimistu leiab siit.

Muinasaegne (13. sajandi alguse) Saaremaa jagunes viieks kihelkonnaks - Kaarma, Kihelkonna (Kihelkonna-Sõrve), Pöide, Muhu ja Valjala. Nimetatud kihelkonnad on ka samanimeliste kirikukihelkondade eelkäijad.

13. sajandi algul toimunud ristisõdade järgselt jagati Saaremaa ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel. Ordu sai oma valdusse Muhu ja Pöide alad, samuti Kihelkonna kihelkonna põhjaosa. Piiskopkonnale jäid Valjala ja Kaarma kihelkonnad, samuti Kihelkonna kihelkonna lõunaosa ja Sõrve säär.

Keskajal lisandus muinasaegsetele viiele kihelkonnale veel teinegi viis. 13. sajandi algul eraldati Kihelkonna (Kihelkonna-Sõrve) kihelkonna lõunapoolsetest aladest Sõrve säärel paiknev Jämaja kihelkond. 13. sajandi keskpaiku eraldati Valjala kihelkonna põhjapoolne osa eraldiseisva Karja kihelkonnana. 14. sajandi algul eraldati suurest Kaarma kihelkonnast kagupoolsed alad Püha kihelkonnaks. Arvatavasti sama sajandi lõpul eraldati Kaarmast ka idapoolsed alad Kärla kihelkonnaks. 16. sajandi algul eraldati Kärla kihelkonna Sõrve poolsaare alad Anseküla kihelkonnaks.

1558-83 kestnud Liivi sõja järgselt läks Saaremaa Taani valdusse. 1645. aasta Bromsebrö vaherahuga läks Saaremaa Taani alluvusest Rootsile. Põhjasõjas läks 1710. aastal Saaremaa Vene keisiriigi alluvusse. Kuulumine Taanile tekitas 16. sajandil Saaremaal omaette rüütelkonna. Kui Vene keisririigi haldussüsteemi järgi kuulus Saaremaa Liivimaa kubermangu koosseisu, siis Balti aadlike kohaliku jaotuse järgi ta sinna ei kuulunud, Liivimaal oli omaette rüütelkond.

Uusaeg lisas Saaremaale veel kolm täiendavat kihelkonda. 1624. aastal allutati Saaremaale rootslastega asustatud Ruhnu saar, mis varem oli kuulunud Kuramaa Hertsogriigi koosseisu. 1713 sai Ruhnust omaette kirikukihelkond. Kihelkonna kihelkonna kirdepoolne sopp eraldati 1646. aastal Mustjala kihelkonnaks. Pöide kihelkonna loodepoolsete alade põhjal moodustati 1675. aastal väike Jaani kihelkond.