Saare mõisa (saksa k Holmhof) olemasolust pärinevad varaseimad andmed 1562. aastast. Keskajal oli ta ordumõis, olles ordule kuuluvate Ida-Saaremaa alade halduslikuks keskuseks.

Hiljem oli ta riigimõis, kuni Vene keiser Paul I kinkis ta 1798. aastal Saaremaa Rüütelkonnale. Rüütelkonnamõisaks jäi Saare kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Mõisa nimi tuleneb ta asukohast — keskajal paiknes ta Saaremaast veega eraldatud väikesel saarel (Holm). Maakerkega kadunud kunagise väina olemasolu märgivad kaasajal vaid kitsas Kingli jõgi ja Neemi peakraav.

Tänini säilinud kivist peahoone püstitati ühekorruselise ehitisena arvatavasti 18. sajandil. 19. sajandi keskpaik lisas hoonele kahe kaaraknaga pealeehituse. Hoones asus võõrandamisjärgselt pikki aastakümneid lastekodu. Säilinud on ka hulk kõrvalhooneid, kuigi tugevalt ümber ehitatud kujul.

Mõisapargis säilinud väike varemeteküngas on tõenäoliselt jäänuk ordu poolt keskajal kivihoonena väljaehitatud majandusmõisast.

Saaremaale Pöide kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Laimjala valla territooriumile.