Varaseimad teated Vedu mõisast (saksa k Fehtenhof) pärinevad 1489. aastast. Mõis on saanud nime 16.sajandi omanikelt Fehtedelt. 1632. aastal, peale Lõuna-Eesti vallutamist rootslaste poolt, andis Liivimaa kindralkuberner Johann Skytte mõisa von Taubedele. Põhjasõja järgselt oli mõis nii von Brandtide kui ka von Rosenite valduses. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Otto von Stackelberg.

Mõisa peahoone - ühekorruseline neogooti stiilis kiviehitis - on tänaseks hävinud. Säilinud on aga mitmeid kõrvalhooneid. Neist vaatamisväärseim on neogooti stiilis pikk tall, mis on üks esinduslikumaid selletaolisi hooneid Eesti mõisates. Talli fassaadi kaunistab teravkaarakende ja -nishshide rida. Eenduval keskrisaliidil on viis suurt nishshi, samasugused kaks suurt nishshi paiknevad ka fassaadi otstel. Vaheosades asuvad väikesed nishshid, mida eraldavad mitmed ristikujulised õhutusavad. Tõenäoliselt on keskrisaliit ja külgosad olnud varustatud ka mingite ehisviiludega, kuid ei need ega ka algne katus ei ole säilinud.

Mõisasüdamest pooleteise kilomeetri jagu läänes, kauni metsa all, asub mõisaomanike matusepaik.

Ajaloolise jaotuse järgi Tartumaale Äksi kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Tartumaale Tartu valla territooriumile.