Võisiku mõisat (saksa k Woiseck) on esmamainitud 1558. aastal. Alates 18. sajandi teisest poolest kuni 1830te aastateni oli mõis von Bockide omanduses. Hiljem vahetas mõis tihti omanikke, olles nii von Mannteuffelite, von Samson-Himmelstjernade kui ka von zur Mühlenite aadliperekondade valduses. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Leon von zur Mühlen.

Ühekorruseline peahoone püstitati mõisa von Bockide ajal 1750-60tel aastatel. Kivist lihtsa välimusega hoonele on iseloomulikud eenduvad tiivad. Peasissepääsu ees paiknev veranda on arvatavasti 19. sajandi lisand. Mõisas asus ka arvukalt kõrvalhooneid.

Kaasajal paikneb mõisasüdames Võisiku hooldekodu. Hooldekodu tarbeks on peahoonest lõuna poole, endise mõisapargi sisse püstitatud 1960-70tel aastatel arvukalt uusi hooneid. Peahoone restaureeriti 2000-01, taastades suures osas ta 19. sajandi väliskuju. Säilinud on ka arvukalt kõrvalhooneid. Neist vaatamisväärseimad on peahoonest lääne pool tiikide vahel paiknevad pesuköök ja sepikoda, mille otsafassaadid on kujundatud kolme kaaravaga kaaristuna.

Mõisasüdamest poolteist kilomeetrit lääne pool Kundrussaares paikneb mõisaomanike von Bockide perekonnakalmistu. Matusekabel on kujundatud väikese grotilaadse maa-aluse ehitisena. Väga suurejooneline on aga kalmistu kaarnishidega kaunistatud piirdemüür koos väravaehitisega, mis on 2000te aastate algul restaureeritud. Võisikult Kundrussaarde viib pooleteise kilomeetri pikkune sirge sihitee, mis mõisa pool suundub peahoone keskteljele, kalmistu pool aga otse selle kauni värava suunas.

Ajaloolise jaotuse järgi Viljandimaale Kolga-Jaani kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Jõgevamaale Põltsamaa valla territooriumile.