Keskajast pärinevast Atla mõisast (saksa k Attel, hiljem Hiiru mõisast eristamiseks ka Groß-Attel) on esimesi teateid 1422. aastast mil ta kuulus Hanns van Treydenile. 16.-17. sajandil kuulus mõis von Dückerite suguvõsale. Põhjasõja järel oli mõis nii von Maydellide kui ka von Helffreichide valduses. Alates 1873. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Barlöwenitele. Mõisa viimane omanik oli Alexander von Barlöwen.

Arvatavasti 1770-80ndatel aastatel ehitati mõisa väike varaklassitsistlik kivist peahoone. Hoonet ilmestavad fassaadi servades asuvad rühmitatud aknad. Keskosas asub väike eenduv eeskoda. On ka arvatud, et tollal hõlmati hoonesse vanemate ehitiste osi.

19. sajandil ehitati hoonet tõenäoliselt mitmeti ümber - 20. sajandil oli ta keskosale lisatud puidust teine korrus ning fassaadi vasakpoolse tiiva ette veranda. Hoone põletati maha 1905. aastal. Järgnevatel aastatel taastati hoone ligikaudselt 18. sajandi väliskujus, ilma hilisemate lisanditeta.

Kihelkonnakeskusest Juurust mõisasüdamesse suunduva tee viimane kilomeeter oli kujundatud sirge sihiteena. See oli suunatud otse peahoone keskteljele, läbides enne auringi mõisasüdant ümbritsevat parki piirava aia ning väravaava. Hulk kõrvalhooneid paiknes üsnagi hajusalt peahoone lähikonnas.

Kaasajal on mõis eravalduses. Peahoone, mis vahepealsetel aegadel oli pikalt tühjalt seisnud ja rüüstatud, on nüüdseks kenasti restaureeritud. Säilinud on ka mõningaid kõrvalhooneid ja nende varemeid.

Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Juuru kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Raplamaale Juuru valla territooriumile.