Nurme mõis (saksa k Nurms) eraldati Ruila mõisa maadest 1670tel aastatel. Kuni 1750te aastateni kuulus ta von Ullrichidele, hiljem kuni võõrandamiseni 1919. aastal aga von Mohrenschildtidele. Mõisa viimane omanik oli Ferdinand von Mohrenschildt.

1789. aastal valminud mõisa varaklassitsistlik peahoone oli lihtsa väliskujuga, aga tal oli erakordselt rikas stukkdekoor nii sise- kui ka väliskujunduses. Peahoone esist väljakut ääristasid ait ja tall-tõllakuur. Ülejäänud kõrvalhooned olid läheduses.

Vardi-Nissi (Varbola-Riisipere) maanteelt viib mõisasüdamesse 1,2 kilomeetri pikkune sirge sihitee, mis mõisasüdames lõpeb stiilse kolme kaaravaga väravaehitisega. Sihitee viimased mõnisada meetrit on kujundatud kauni alleena. Väravaehitis ei paikne küll peahoone keskteljel, vaid viimase vasakpoolse otsa juures auringi vasakul küljel.

Mõisa peahoone kannatas rängalt 1980. aasta tulekahjus. Kaasajal on hoonest alles praktiliselt ainult müürid. Hävinud on ka kogu hinnaline stukkdekoor. Ka kõrvalhooned on hävinud või varemeis.

Säilinud ning 1980tel aastatel restaureeritud on vaid väravaehitis - Eesti pea ainus omataoline. Kaasaegne maantee läheb mõisasüdamest ringiga põhja poolt mööda: väravaehitiseni viib vaid pinnastee.

Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Nissi kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Nissi valla territooriumile.