Pikva mõisat (saksa k Pickwa) on esmamainitud Alavere mõisa karjamõisana 18. sajandi algul. Iseseisvaks rüütlimõisaks eraldati Pikva 1858. aastal, mil nii Pikva kui ka Alavere kuulusid von Ungern-Sternbergide aadliperekonnale. 1850. aastal valmis mõisas (arvatavasti varasemate ehitiste baasil) historitsistlik peahoone, mis on otstest ühekorruseline, keskelt aga kahekorruseline. Hoone fassaade kaunistavad rusteeritud nurgad ning viilufrontoonide nn tõestetud keskosad.

1875. aastal siirdus mõis Wolter Baron von Stackelbergi omandusse; alates 1887. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni aga Robert Georg Turmannile. 19. sajandi lõpul ehitati mõisa peahoonet veidi ka ümber, sh tehti ta mõlemast otsast pikemaks.

Alates 1920test aastatest mõisashoones paiknenud kool lõpetas oma tegevuse 1972. aastal. Pikalt tühjalt seisnud ja lagunenud mõis siirdus 1998. aastal eravaldusse. Alates sellest ajast on mõisat paljus korrastatud ja restaureeritud.

2005. aastal püstitati Pikva mõisa Tallinnas uusehitustele ette jäänud Diakonissi kabel, mis toimib Kose kihelkonna abikirikuna.

Mõisas on säilinud ka mitmeid kõrvalhooneid - ait, tall-tõllakuur, valitsejamaja jt. Mitmed kõrvalhooned on küll osaliselt ümber ehitatud. Mõisakompleksi servadesse on 20. sajandi algul püstitatud mitmeid eramuid, mis on mõisasüdame muutnud väikeseks maa-asulaks.

Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Kose kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Anija valla territooriumile.