Esimesed teated Jäärja mõisast (saksa k Saarahof) pärinevad 1442. aastast. Pikkadel sajanditel on mõis olnud paljude omanike valduses. See on kuulunud nii von Mengdenitele, von Bussenitele, von Engelhardtidele ja von Gruenewaldtidele. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Johannes von Ungern-Sternberg.

Ühekorruseline lihtsa vormiga puidust peahoone püstitati mõisa 19. sajandi alguses. Meieni on hoone säilinud algselt veidi lühemal kujul ning ka muus osas ümber ehitatult. Mõisas paikneb Jäärja metskond.

Mõisas on säilinud ka mitmeid stiilseid kõrvalhooneid peamiselt 19. sajandist - kaaravadega ait, tall-tõllakuur jt. Mõned kõrvalhooned on varemeis.

Kuni Põhjasõjani asetses Jäärja mõisa lähedal ka Saarde kihelkonna keskus koos kihelkonnakirikuga. Sellele viitab ka kihelkonna saksakeelne nimetus Saara. Hiljem ehitati uus kihelkonnakirik kümmekond kilomeetrit põhja poole praeguse Kilingi-Nõmme linna lähedusse. Keskajal hõlmas Jäärja kihelkond ka praegu Lätimaale kuuluvaid Raamatu (läti k Ramata) ümbruse alasid.

Ajaloolise jaotuse järgi Pärnumaale Saarde kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Pärnumaale Saarde valla territooriumile.