Uulu mõisast (saksa k Uhla) on varaseimaid teateid 16. sajandi algusest. Keskajal kuulus mõis Schultzedele ja Stollerkampfidele. Hiljem oli ta riigimõis, kuni Vene keiser Paul I kinkis 1799. aastal mõisa von Campenhausenitele.

Alates 1846. aastast oli mõis Staël von Holsteinide aadliperekonna omanduses, kes ehitasid mõisasüdame esinduslikuna ka välja. Suur ja esinduslik neorenessanss-stiilis peahoone püstitati mõisa 1850tel aastatel. Sellele lisandunud arvukad kõrvalhooned tegid mõisast Pärnu ümbruse esinduslikuma kompleksi. Staël von Holsteinide kalmistu rajati mõisast kilomeetri jagu läände, teisele poole Pärnu-Riia maanteed, kuhu mõisast pääses sirget sihiteed pidi. Sinna püstitati maakividest kirik.

Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Alexander Baron Staël von Holstein.

Mõisa peahoone põles maha Esimeses maailmasõjas 1917. aastal. Hoone varemed lammutati 1920tel aastatel. Vähemal või rohkemal määral ümber ehitatult on säilinud vaid mitmeid kõrvalhooneid. Ühes renoveeritud mõisa kõrvalhoones asub külalistemaja White House. Mõisakeskusest on 20. sajandi teisel poolel kujunenud Uulu asulakeskus. Kunagise peahoone asukohas mõisapargi sees asub Uulu kultuurimaja.

Mõisa kirik kannatas Esimese maailmasõja ajal vähe, kuid muutus varemeteks Teises maailmasõjas. Kaasajal on kirik veidi muudetud kujul taastatud. Kiriku lääneküljel paiknenud Staël von Holsteinide perekonna hauamonumendid on hävinud.

Ajaloolise jaotuse järgi Pärnumaale Eliisabeti kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Pärnumaale Tahkuranna valla territooriumile.