Aru mõis (saksa k Arrohof) loodi Lõuna-Eesti Rootsile siidumise järgselt 1632, mil sealne maa läänistati Per Sparrele. Põhjasõja järgselt kuulus mõis Osterwaldidele, alates 19. sajandi keskpaigast aga von zur Mühlenite aadliperekonnale. 1913 ostis mõisa eestlane Jaan Prüüs, kelle valdusse jäi mõisasüda ka peale 1919. aasta võõrandamist. Sellega sai mõisast üks ligikaudu seitsmest protsendist rüütlimõisatest, mis siirdusid eestlaste kätte.

Lameda katusega ühkekorruseline peahoone püstitati mõisa arvatavasti 1840tel aastatel. Sellal kerkis mõisa vast peahoone ühekorruseline esiosa; tagumine kahekorruseline osa on arvatavasti aga vanem, pärinedes tõenäoliselt 18. sajandist Välimuses üsna lihtsat hoonet ilmestas otsas asunud lai stiilne klassitsistlik aken-uks (muudetud 1970tel aastatel). Selle ette püstitati hiljem historitsistlik veranda. Mõisas oli ka hulganisti kõrvalhooneid.

Teise maailmasõja järgselt kasutati peahoonet kolhoosikontorina. Hoone otsas paiknenud historitsistlik veranda lammutati ning stiilne aken laoti kinni. Samuti tehti hoonele juurdeehitus. 1990tel aastatel tagastati mõisasüda Prüüside pärijatele. Säilinud on mitmeid kõrvalhooneid; neist esinduslikum on suur tellisait. Aida keskosal on kolme kaaravaga kaaristu ning välimust kaunistavad ristikujulised õhutusavad.

Ajaloolise jaotuse järgi Tartumaale Nõo kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Tartumaale Konguta valla territooriumile.