Vääna mõisast (saksa k Faehna) pärinevad varaseimad teated 1325. aastast. Keskajal kuulus mõis Padise kloostrile. 16. sajandil oli mõis von Tiesenhausenite omanduses. Vääna mõis oli tollal välja ehitatud kivist vasallilinnusena, mille varemed on mõisapargi lääneosas veel praegugi alles. Varemeid on küll 19. sajandi nn "varemetekultuseperioodil" mitmeti muudetud ning täiendatud.

17. sajandil on mõis nii von Bremenitele kui ka von Taubede käes. 18. sajandi esimesel poolel vahetas mõis tihti omanikke - nendeks olid nii von Löwenid, von Maydellid, Cramerid kui ka Dückerid. 1774. aastal siirdus mõis Otto Magnus von Stackelbergi omandusse. Von Stackelbergide aadliperekonna kätte jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni.

Otto Magnus von Stackelberg lasi Väänale püstitada Eesti ühe omapäraseima hilisbarokse mõisahoone.

Hoone valmis 1797. aastal tundmatu Itaalia arhitekti kavandite järgi. Kõrgel soklil paikneva pika ehitise mõlemas otsas asetsevad ümarad kuppelkatusega tornikesed, mis on põhiosaga ühendatud lühikeste galeriide abil. Üks kuppelsaal oli kohandatud mõisa kunstigaleriiks. Itaaliale iseloomulikult on hoonel suhteliselt lame katus. Algselt ääristas katuse servi veel liivakivist skulptuuridega balustraad, mis ei pidanud aga siinsele kliimale vastu ning peatselt kõrvaldati.

19. sajand lisas mõisale rida kõrvalhooneid, mis asetsesid peahoonest nii läänes kui ka põhjas teisel pool avarat parki. Tallinn-Keila maanteelt mõisa viinud tee viimased poolteist kilomeetrit olid kujundatud sirge sihiteena, mille lõpus paistis mõisa peahoone.

Von Stackelbergidelt võõrandatud mõisahoones tegutseb alates 1920. aastast kool, viimased paar aastakümmet on hoonet jõudumööda restaureeritud. Kõrvalhooned on küll paljus hävinud ning oma algse kuju minetanud, kuid alles on suurejooneline park. Mõisasüdamest ida poole on 20. sajandil püstitatud hulganisti uusehitusi.

Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Keila kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Harku valla territooriumile.