Tapa mõisat (saksa k Taps) on esmamainitud 1629. aastal, mil ta kuulus von Tiesenhausenitele. Alates 1782. aastast kuni võõrandamiseni 1919 oli mõis von Fockide aadliperekonna omanduses. Mõisa viimane omanik oli Axel von Fock.

Mõis ehitati esinduslikult välja 18.-19. sajandi vahetuse paiku. Arvatavasti 1810-20tel aastatel püstitatud klassitsistlik peahoone oli Eesti üks kaunimaid. Kahekorruselise keskosa ees paiknes nelja massiivse sambaga portikus, millel oli astmikfrontoon. Ühekorruselised otsad olid katustatud kõrge kelpkatusega. Suur hulk stiilseid kõrvalhooneid paiknes Tapal küll mitte mõisahoone esise ringi ääres, vaid erandlikult selle taga.

1920-80tel oli Tapa mõis sõjaväe valduses, mil mõisa peahoone palju kordi ümber ehitati, sh ka täiskahekorruseliseks. 1920-30ndatel aastatel resideerus seal soomusrongide üksus.

Pikupüüdev portikus säilis hoonel kuni 1941. aastani, mil taganevad punaväelased hoone süütasid. Hoone taastati saksa ajal 1943 vanade müüride põhjal, kuid ilmetuna ja ilma portikuseta. Kaasajal on hoone eraomanduses, kuigi ta on pikalt seisnud tühjalt.

Kõrvalhoonetest (mille kohal praegugi asub kaitseväe territoorium) ei ole alles praktiliselt mitte midagi. Säilinud on suur osa mõisa parki ja alleed.

Kaasaegne Tapa linn tekkis 20. sajandi algul raudteejaama lähedusse. Linna kasvule pani aluse Tapa-Tartu haruraudtee valmimine 1876. aastal, mille tõttu Tapa muutus sõlmjaamaks ning sinna asutati suured raudteetöökojad.

Ajaloolise jaotuse järgi Järvamaale Ambla kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Lääne-Virumaale Tapa valla territooriumile.