Rõngu ehk Suure-Rõngu mõis (saksa k Schloß Ringen) pärineb keskajast, seda on esmamainitud 15. sajandi alguses. Keskajal kuulus mõis von Tödwenitele ning oli välja ehitatud kivist vasallilinnusena.

Vasallilinnus ehk kindlustatud mõisahoone paiknes kõrge künka tipus. Kahekorruselised hooned paiknesid kastellilaadse linnuse välismüüride äärtes. Idaküljel asus ka eenduv väravatorn, mille teisel korrusel väravaava kohas paiknes linnusekabel. Liivi sõjas käis linnus 1558. aastal ordu ja Vene vägede vahelises lahingus mitu korda käest kätte, muutudes selle käigus varemeteks. Kõige paremini - enam-vähem täies kõrguses - on säilinud idamüür.

Rootsi ajal kuulus mõis Flemmingitele, hiljem redutseeriti ta riigi omandusse. Mõisasüda tekkis linnusevaremetest ida poole. 1759. aastal kinkis Vene keisrinna Katariina II mõisa senaator Dmitri Volkovile, kellelt ta 1766. aastal siirdus von Mannteuffelite valdusse. Alates 1875. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli mõis von Anrepite omanduses, mõisa viimane omanik oli Konrad von Anrep.

1780. aasta paiku ehitati linnusest sadakond meetrit ida poole varaklassitsistlik murdkelpkatusega peahoone. Hoone hävis tulekahjus 1917. aastal, sellest on säilinud vaid vundament. Säilinud on mõned tugevalt ümber ehitatud kõrvalhooned ning nende väheseid müürijäänuseid.

Ajaloolise jaotuse järgi Tartumaale Rõngu kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Tartumaale Rõngu valla territooriumile.