Kabala mõis (saksa k Kabbal) on rajatud 17. sajandi esimesel poolel. Tollal kuulus mõis Mölleritele. Põhjasõja järgselt oli mõis nii von Michelsonidele kui ka von Wulffide valduses.

1760te aastate lõpul omandas mõisa Hens Georg von Uexküll, kes hakkas mõisasüdant senisest esinduslikumalt välja ehitama. Kahekorruseline varaklassitsistlik peahoone valmis mõisas 1774. aastal. Hoone sarnanes nii Vana-Vigala kui ka Haimre mõisahoonetega (viimane kaasajal praktiliselt hävinud), mis lubab arvata sama arhitekti või ehitusmeistri tegevust. Kuna Vigala oli von Uexküllide perekonnaga seotud juba alates 13. sajandist, on see ka igati loogiline.

Hiljem kuulus mõis von Liphartidele ning 1830. aastal siirdus ta von Vietinghoffide omandusse. Viimased rajasid oma perekonna matusepaiga Meossaarele, mõisasüdamest 3 kilomeetrit kagusse, kuhu püstitati ka kaunis neogooti stiilis teravkaarsete avadega matusekabel. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Sophie von Taube (sünd. von Vietinghoff).

1923. aastal alustas mõisahoones tegevust kool, mis asub seal tänini. Peahoone taha parki on püstitatud laululava. Säilinud on mitmeid stiiliseid varaklassitsistlikke ja klassitsistlikke kõrvalhooneid - ait, valitsejamaja jt. Mõisasüdame idaossa ja selle vahetusse lähedusse on püstitatud hulk uusehitusi, millega mõis on muutunud maa-asula keskuseks. Mõisasüdant ajalooliselt läbinud Türi-Viljandi maantee kulgeb õgvendamiste järgselt paarsada meetrit lääne pool.

Meossaares paiknev von Vietinghoffide matusepaik on rüüstatud, lagunenud ning võsastunud. Varemeis on ka matusekabel, millest on säilinud praktiliselt vaid müürid.